30. augustil korraldas kooli vilistlaskogu õpilastele ERM-is tänuürituse. Sinna olid kutsutud eelmise õppeaasta 10. ja 11. kl. õpilased, kes esindanud kooli väga erinevatel konkurssidel, võistlustel ja olümpiaadidel. Tänuürituse eest vastutas Aigar Vaigu (vil 2003), nõu ja jõuga oli abis ka vilistlaskogu esimees Kaur Ojakivi (vil 2013).

Pildistas Kaur Ojakivi 

11 kl. õpilane Arabella Antons kirjutas sellest päevast

„Olla tõeliselt kasulik elus”
Taevas oli halastamatult hall, vihm ootamatult külm, maa soiselt märg ning ümbrus uskumatult lage - niimoodi algas kolmekümne treffneristi päev vahetult enne kooliaasta algust. 

Loomulikult võib tekkida küsimus, et miks ronida sellisel päeval üldse välja ja mitte jääda nautima sooja voodit, mille kõrval auramas tassike kakaod, kuid vastus peitub uudishimus. Huvis, mis pakitses ilmselt kõikide põues, kes 30. augustil vilistlaskogu kutsel ERMi tulid. Võib juba kohe ette öelda, et tasus igati ära.
Esimeseks inspireerijaks oli särav kasvatuspsühholoog Merilin Mandel, kelle nakatav naer jäi meie kõrvu kajama terveks päevaks ning kaasa antud mõtted kummitama veel teistegi esinejate ajal. Kõige olulisem, mida endaga kaasa võtta, oli minu jaoks see, et tuleb olla inimene. On igati loomulik, et inimene tahab ikka ja jälle minna pigem lihtsama vastupanu teed ja et nutmine on inimese jaoks sama vältimatu nagu sööminegi. Inimesel ei tohiks olla ebamugav öelda “ei” ning inimene ei tohiks mitte kunagi pingutamise ja kannatamise vahel võrdusmärki tõmmata. Kui nüüd mõelda, et mida siis päriselus ka ära teha, siis kõige lihtsam on igasse päeva tekitada väikesi eduelamusi, mis süstiksid inimesse dopamiini ning aitaksid muredega hakkama saada, sest millegagi oled sa juba hakkama saanud. Indikaatoriks inimese vaimse tervise kohta on uudishimu olemasolu. On täiesti “okei”, et alati ei ole kõik korras, aga on oluline sellega tegeleda.

Kui eelmisest loengust jäi kõlama, kuidas ka täiskasvanute elus valitseb sageli kaos, siis Kadri Mäsak ei soosinud kaost rahaasjades. Tuleb endale selgeks teha, kust raha tuleb ja kuhu läheb ning pidada meeles, et elada tuleks pigem alla enda võimaluste, sest see tagab raha olemasolu ka pikemas perspektiivis. Jõudsime ühiselt ka järeldusele, et raha ei tähenda õnne, kuid aeg on vabadus. Vabal ajal saame teha asju, mis annavad meie elule mõtte ja paraku on nii, et rahaga saab aega osta ehk kui me töötame, siis see jällegi võimaldab meil vabadel hetkedel nautida tegevusi, mida me päriselt teha tahame. Mis nüüd puutub säästmisesse, siis alati tuleb enda jaoks mõelda eesmärk, mille nimel koguda. Poes aitab säästa ka mõttekäik, et kas ma vajan seda asja või ma lihtsalt tahan seda.

Edasi viis meie tee ERMi maa-alustesse hoidlatesse, kuhu tavakülastajatel asja ei ole, aga meie saime seda siiski veidi uudistada. Silma jäi nii Jaak Joala “populaarne” kuju Viljandist kui ka 3247 õllekappa, millest kõik olid isemoodi.

Kristjan Otsman, spetsialist ajajuhtimises ja prioriteetides, oli meie toreda päeva lõpetajaks. Juttu tuli kõigest, alates prantslase, inglase ja soomlase anekdoodist kuni Jaan Rooseni. Iva oli lihtne - pingutusest sõltub mõju ja mõnu. Olulise mõttena kõlas ka see, et prioriteet on ainsuses, seda on ainult üks ning vastavalt sellele tuleb ka tegutseda. Mõistlik on leida oma päevast need tunnid, millal me oleme erksad ja tegutsemisaltid, sellistel hetkedel peaksime me võimalikult palju tegelema analüütiliste asjadega ehk tegevustega, mis nõuavad suuremat pingutust. Tundidel, kui tahtmine on väiksem, on lihtsam rutiinseid probleeme lahendada. Eesmärk võiks olla - “Olla tõeliselt kasulik elus!”
Ja läbi see inspireeriv päev oligi. Suur tänu Hugo Treffneri Koolile ja vilistlaskogule, et võtsite korraldada ja võimaldasite targemaks saada. Aitäh!