Läbinud nüüdseks ka ise paar ajalookursust, tekkis huvi õpetaja vastu, kes meile tarkusi jagab. Tiiu Kreegipuu, rahuliku ning malbe loomuga, nõustus meiega raamatukogus aega veetma ning vastama mõnele küsimusele. Kuidas tõi elutee Viljandi lähistelt pärit noore naise Mauruse kooli õpetama?

Kurss tartule
Peale kooli lõpetamist Viljandis tundus Tiiu Kreegipuule loogilise jätkuna minna õppima Tartu Ülikooli. Teadmata veel, mis osakonda, oli otsus siiski kindel. Lõpuks andis sõbranna õhutusel paberid sisse lisaks ajaloole (filosoofiateaduskond) ka majandusosakonda. Üheks variandiks oli ka psühholoogia, kuid tiheda konkurentsi tõttu tuli õige pea sellest mõttest loobuda. Olles ajalooeksamiks kõvasti õppinud, ei tundunud õiglane lasta tehtud tööl raisku minna ja seetõttu jäi ajalugu kaalukausil peale. Nii algasidki õpingud Tartu Ülikoolis.

Teadustööd ülikoolis
Saanud kätte bakalaureuse, asus Kreegipuu magistrikraadi tegema, ent ei piirdunud sellega ning otsustas kirjutada ka doktoritöö. Viimase tegi ta läbi ajakirjandusosakonnas, uurides vanade artiklite kaudu Eesti ajakirjandust Nõukogude ajal. Teema uurimine nõudis ligi poolteist aastat aktiivset tegutsemist, pärast mida võis ka varasemaid andmeid kasutades kirjatöö kokku köita. Õpetaja Kreegipuu sõnul on Eesti kohta hea infot koguda, sest kõik allikad on kohapeal olemas. Kuna tegeletud sai peamiselt Eesti lähisajalooga, kasvas koos teadmistega ka huvi selle perioodi vastu. Kreegipuu tõdeb, et mida rohkem uurida, seda rohkem küsimusi tekib. Seega võib öelda, et ajalugu ei saagi selgeks õppida.

Üliõpilaselu
Ülikooli ajal kujunes tähtsaks Eesti Naisüliõpilaste Selts. Ühendus, mille peamiseks eesmärgiks omal ajal oli naiste hariduse eest seismine, kuid nüüd on sihid muidugi juba uued. Liikmed saavad aga siiamaani iganädalaselt kokku ning toona tutvunud mõttekaaslased ei lase sõprussuhetel jaheneda. Selliseid kokkusaamisi naudib Kreegipuu tõeliselt. Lisaks on üliõpilasselts andnud palju praktilisi kogemusi, mida saab ka õpetajatöös kasutada. Nende hulka kuuluvad näiteks suurte ürituste korraldamine ja koosolekute pidamine.

Esimene õpetajakogemus
Kohe pärast õpinguid saabus ootamatu tööpakkumine Tamme Gümnaasiumist, kus vajati ajalooõpetajat. Nii kiire asjade kulg oli üllatav ja natuke segadusttekitav. Aga miks mitte proovida? Kreegipuu nõusolek olemas, oligi üks nimi Tamme õpetajate nimistus juures. Algajana oli loomulik, et tundideks ettevalmistamine nõudis rohkem aega kui nüüd ning samamoodi oli harjumatu õpetajatöö suur koormus. Kreegipuu meenutab endistelt pedagoogidelt saadud õpetusi: „Heal õpetajal on lisaks tööle ka mingi muu tegevus, hobi. Muidu ei jaksa.“. Selles osas on talle abiks 2-aastane poeg, kes ei luba emmel õhtuti kodus koolitööga tegeleda. Kui laps juba magab, siis saab paar tundi töötada, ent muul ajal on tähelepanu perel. Sellega on ületöötamisoht kõrvaldatud ja aeg planeeritud.

Edasi-tagasi ja pärale
Pärast aastast õpetamist Tamme Gümnaasiumis kutsuti Tiiu Kreegipuu Noarootsi kooli ajalootunde andma. Koht oli väike ja armas, kuid üle kolme aasta ta sinna pidama ei jäänud. „Tartu on kuidagi hingelähedane,“ tunnistas õpetaja linna tagasi pöördudes. Selles mängis rolli ka õpetaja Ristikivi, kellelt tuli vihje, et ka Treffneril oleks vaba koht ühele ajalooõpetajale. Unistus töötada Treffneris oli tõeks saamas. Seda võimalust käest ei lastud. Nii liituski ta 2008. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi tööka mesilaspesaga. Algul hinges küll pisike hirm ja aukartus, kuid eks oli ikka uhke tunne ka. Töötamist vaid gümnasistidega, mitte enam põhikooliealistega, peab õpetaja suurimaks muutuseks oma töös. Varem olid vahetunnid lärmakad ning koolimaja koridorid lõhnasid kapsasupi järele. Siin on teistmoodi.

Plaan B
Kuid kui Tiiu Kreegipuust poleks saanud ajaloohuvilist ja õpetajat, millega ta siis tegeleks? Ilmselt väikeettevõtlusega, et saaks teha oma kätega enda asja, arvab õpetaja. „Seda mõtet polegi ma päris maha matnud. Võib-olla kunagi tulevikus.“
Õnneks on praegune amet meelepärane ja miks ei peakski, kui ümber on nii mõnus keskkond, nagu on seda Treffneris.

Lõpetuseks lasime Kreegipuul loov olla, uurides, millise ajaloolise isikuga veedaks ta ühe päeva, kui oleks võimalus. Selgus, et hoopis rohkem pakuks huvi nähtamatult kellegi päeva jälgida, ilma et teine midagi teaks tema kohalolekust.
Seniks aga, kui ajamasin on leiutamata, pole tarvis muretseda, et õpetaja ajalukku rändama kaoks. Kiiret pole, või nagu Kreegipuu ise ütles: „Ma ei karda, et elu minust mööda läheb.“

Kreegipuu