Villis peopesad, valusad käed ja väsinud jalg – see suurepärane kombinatsioon on tulemus, mille saab peale paarinädalast karkudega käimist. Õnnetusi ikka juhtub – isegi treffneristidel. Nüüd siis püüan oma täbrast olukorrast parimat võtta selle sama artikli näol: kasutan ära võimalust kirjeldada oma kogemusi karkudel ning koolikaaslaste reaktsioone.
„Mis juhtus?“
On küsimus, millele ma olen vastanud kordades rohkem, kui mul kahel käel sõrmi on. Õnnetus ise oli tegelikult nii tobe, et see lausa nõuab jutumärkide kasutamist, sest see „õnnetus“ ei olnud midagi enamat kui nigel kõnnitee äärekivilt allakukkumine. Seda niimoodi, et murdsin oma jalaluu lausa kahest kohast.
Jalaluu murtud, mis saab edasi?
Nüüd tuleb hakata karkudega kõndima, mis on kordades raskem, kui ma kunagi arvanud oleksin. Esmaspäeva hommikuti kolmandale korrusele minek on tõeline meistriliiga sport: lõpuks klassi jõudes on kops koos ja nahk märg. (Vähemalt pole enam koolis külmetamisega probleeme!) Teadagi, et treffnerist vabast ajast õpib ja uneajast kordab, nii et koolist puhkuse võtmine, olgu liiklemine kuitahes raske, ei tulnud kõne allagi. Niisiis sain proovile panna koolikaaslasi ja õpetajaid.
Abivajaja või simulant?
Eksperimenteerisin nii kaaslaste kannatuse kui ka abivalmidusega. Seda sai enamasti tehtud puhtalt abitusest, kuid nii mõnelgi korral oli asi ka taotluslik: „pillasin“ erinevaid asju, nagu vihikuid-õpikuid, karke; „komistasin“; palusin, et ust lahti hoitaks. Minu isiklik lemmik oli trepistseen ehk lähen keset rahvastatud treppi meeletult aeglasel kiirusel ja nii, et minust võimatu mööduda on. Siinkohal loodan, et proovile pandud lugeja suudab mulle need trikid andestada. Ehk on eksperimendi tulemused asja väärt? Sest tulemused olid igati positiivsed. Treffnerist võib enda üle uhke olla, sest abivajaja (või siis „abivajaja“) hätta ei jäänud. Mis veel toredam, enamasti polnud abi vaja isegi paluda – seda tuldi ise pakkuma. Võrdlemisi alatu trepistseeni puhul võis selja taga ehk kerget ohkamist kuulda, kuid taha vaadates olid kõigil väga toetavad ja sõbralikud ilmed.
Õpetaja või põetaja?
Õppimise puhul muidugi järelandmisi ei tehud – miks peakski? – jalg on ju haige, mitte pea. Mõned privileegid mul aga kaasõpilaste ees siiski olid: nagu võimalus tundi alustada istudes ja õigus tundi hilineda, mis laienes ka mu saatjale. Kusjuures loa hilinemiseks sain ma õppealajuhatajalt Aime Pungalt. Tore aga oli see, et murelikud küsimused ja tähelepanu vaese karkudel sandi suhtes ei tulnud ainult kaasõpilaste poolt, vaid ka õpetajatelt.
Kuhu kadus kooli lift?
Minu praegune olukord tekitas aga huvi ja küsimusi kooli lifti suhtes. Liftišaht on meil olemas, aga lifti ennast pole. Mina sain küll ühe terve jala ja paari tervete kätega karkude peal liikudes õnneks hakkama, aga kuidas liikleks meie koolis ratastoolis inimene?
Kargutaja õudus: Treppe mööda liikumine on ebamugav endale ja teistele.
Kommentaarid