Koos kevadega ilmuvad tänavatele justkui tuulena möödavuhisevad rattasõitjad. Tartus on rattaga liiklemine igati hinnas ning ka paljud treffneristid on otsustanud koolis käia justnimelt rattaga. Ometi – mulle suureks imestuseks – leidub ka inimesi, kes jalgrattaga liigelda EI SAA – neil puudub selleks vastav oskus. Üheks selliseks inimeseks oli Miilangu toimetaja Maria Roberta Org.
Unetu arvestustenädal läbi ja õues kevadine päike säramas, otsustasime jalad selga võtta ning Maria Robertale jalgrattasõidu selgeks õpetada. Selleks istusime paari miilangulisega bussile number seitse ja sõitsime Raadile, seal ootas meid lai valik erinevas suuruses rattaid ning õpetamiseks ideaalselt sobilikud tupiktänavad.
Teel sihtkohta arutasime erinevaid võtteid, kuidas õpetada inimest rattaga sõitma. Arutlus oma ideederohkusega kahjuks ei üllatanud – taoline ettevõtmine näis kõigil esmakordne olevat. Mina isiklikult olin eelnevalt YouTube’i otsingusse trükkinud „how to teach to ride a bike“ ning leidnud video, kus soovitati alustada kallakust allasõiduga. Maria Roberta soovitas selle peale kohe EMOs (Erakorralise Meditsiini osakonnas) järjekorranumber ära broneerida.
Rattaga tutvumine
Sihtpunkti kohale jõudnud ja rattaid mõnda aega silmitsenud, langetasime elumuutva otsuse minu kümneaastase õe ratta kasuks. Lohutuseks – mida madalam ratas, seda madalamalt kukume!
Kõndisime, ratas käe kõrval, tänava lõppu ning jäime nõutult Maria Robertat vaatama. „No eks sa võta see ratas nüüd enda juurde ja harju veidi…“ – esimene ja parim soovitus, mida saime surmahirmus õppurile pakkuda. Seal ta siis seisis, vaatas ja harjus, vahepeal lasi mõttel ka puhata: oskajatel tuli endal hirmus suur tuhin ise pisikese imepärase rattaga paar tiiru teha. Pärast esimest SUURT SAMMU, sadulale istumist, tuli järjekordne suurepärane ning äärmiselt originaalne soovitus: „Astu nüüd pedaalile ja vänta!“.
Pärast ebaõnnestunud katset mõistsime, et rattasõit tõepoolest on teoorias hoopiski lihtsam kui praktikas. Tuli laskuda detailidesse ning mõelda, kuidas me kogenud sõitjatena tegelikult ratta peal püsime.
Kui on tahe, on ka tee
Piisavalt mõelnud, saime aru, et esimesena tuleks Roberta ja ratta vahel saavutada tasakaal ehk hoides õrnalt rattast kinni, lasin istuval neiul tõsta jalad ning balansseerida kõikuva ratta otsas. Seda tehnikat kasutades võisime esimest korda näha ka progressi: kui esimesel korral näis tasakaal olevat üsnagi unistuslik, siis pärast harjutamist sai unistus reaalsuseks. Tänu esimesele õnnestumisele tõusis Roberta entusiasm õige kõrgele ning ta otsustas praktiseerida YouTube’i ideed – sõita alla kallakust. Tegelikkuses polnud õiget kallakut nähagi, kuid sadulas istudes ja tänaval edasi-tagasi vändates oli aru saada, et pisikene kallak tõepoolest eksisteeris. Kuna pedaali sõtkumiseni oli veel pikk tee minna, soovitasin Robertal ratta seljas „joosta“ ja mingisugusegi kiiruse tekkimisel jalad õhku tõsta ning lasta end rattal edasi viia. Kõik oleks õnnestunud suurepäraselt, kui ma oleks maininud ka käsi, mis peavad ratta lenkstangi stabiilsena hoidma. Seda sai hiljem ka öeldud ning aina katsetades tõusis ka usk, et kohe-kohe on Roberta valmis pedaale sõtkuma.
Esimesed sammud
„Käed! Berta, KÄED!“ karjusin kui iluvõimlemistreener oma õpilasele enne otsustavat võistlust. Ega polegi väga lihtne jälgida oma jalgu ning käsi samaaegselt, eriti veel õppimisjärgus. Isegi naised vajavad multitaskinguks harjutamist. Pärast pikka tööd ja vaeva jõudis kätte otsustav hetk: mõlema pedaali kasutamine. Kõik hingasid kui üks mees sügavalt sisse ning välja, samal ajal pöidlaid tugevalt peos hoides, et kiirabi jääks seekord kutsumata. Pedaal tõstetud, lükkas Roberta endale hoo sisse. „Vajuta nüüd! Nüüd! Berta nüüd!“ ja hetke pärast oli akende juures näha ka surmahirmul naabreid – tohutu kriiskamine ja aplaus tekitas muidu vaikses elurajoonis kartust ja elevust. Meie oma Roberta sõidab rattaga! Sõit jäi muidugi üürikeseks, sest õnnestumistuhinas unustatud käed tegutsesid omasoodu, kuid titesammud olid tehtud. Loomulikult järgnesid järgmised katsed ning peagi võis püüdlikku õpilast näha rattaga sõitmas, sealjuures käsi unustamata.
Täiuslikkuseni viib pikk tee
Seisime tänaval kui uhked vanemad ning arutasime, et varsti on Roberta juba valmis Narva mäelt rattaga alla sõitma. See oli küll veidi liialdusega pakutud, sest tegelikult puudus isegi oskus ratast sõidu pealt pöörata. Päev oli olnud aga pikk ning me kõik olime nii õpetamisest kui ka õppimisest parasjagu väsinud. Rattasõit on kui keeleõpe: kord õppimist alustad, siis tuleks õping viia lõpuni. Mis sa selle turistikeelega ikka suurt pihta hakkad. Leppisime kokku järgmise õppetunni ning kuulutasime tänase lõppenuks. Juba järgmisest Miilangust saate lugeda, kas Maria Roberta õpib jalgrattaga sõitma enne, kui väljub ARK-ist värskete juhilubadega või vastupidi. Seniks – ohutut rattasõitu!
Kommentaarid