Aprill. Tartu õhus on tunda kevadet. Linna peal näeb patsidega roosas riideis tüdrukuid, poistel on kopaga traktorid kotis. ABC King teeb lõpukingadele esimese allahindluse. Treffneris kõlab abiturientidele viimane koolikell.

Tegelikult ei tea me kunagi, kes meiega jäävad. Aga mõned tõesti jäävad. Kohe jäävad nii südamesse, et ei saagi õieti lahti ja tuleb aeg-ajalt nendega kokku saada. Niiviisi korjame oma südamesse inimesi ega tea kunagi, kauaks on kedagi antud.

Tahan loota, et Treffneris kohatud kaasõpilaste ja sõpradeks saadud õpetajatega jätkub ühist keelt ja jagamist veel pikaks ajaks. Minuga jäävad veel kauaks mälestused Miilangu päevilt: suur ja võimas toimetus, juhendaja Age ja teised sõbrad, kellega jääme meenutama meeleolukaid Aliase mänge, öiseid koosolemisi ja rohket tööd. Kas te teate, kui palju rõõmu võib tuua üks trükisoe ajaleht? Aga 1050 trükilõhnalist Juubeli-Miilangut? Seda eufooriat on raske unustada.

Ometi on see peatükk minu jaoks läbi saamas. On aeg anda järg üle ja usaldada nooremad toimetajad koolilehe traditsiooni visalt elus hoidma. Miilang jätkab rohelist ellusuhtumist ja fanaatilist jalgrattaarmastust. Kui tarvis, õpetab Miilang teidki rattaga sõitma ja TERTist saate päris oma jalgratta kauba peale. Huvitume, kuidas liiklevad meie õpetajad, ja uurime, mida räägitakse Treffneri koolist linna peal. Miilang harib: pange tähele linde, kevadekuulutajad tasub hiljem õues ära tunda!

Mina vaatan täna elule koolilõpetaja silmadega otsa. On hirmutav. Ometi saab põnevus meist võitu ning me astume visalt ellu, lootuses, et needsamad südamesse jäänud sõbrad on toeks ja olemas. Rebased ja üheteistkümnendikud, öelge ei kevadväsimusele ja jätkugu teil indu edasi pürgida. Abituriendid, rahu, meelekindlust ning edu eksamitel!