Viimasel ajal on laia kõlapinna leidnud treffneristide põhjendamatu puudumine tundidest. Kuna puudumine ja tundidesse hilinemine käivad enam-vähem käsikäes, otsustasin kolmel järjestikusel hommikul seista garderoobi ukse taga ning tabada hilinejad otse teolt.

Üldiselt on reegel selline: kui keegi tundi hilineb, siis kaasõpilaste tähelepanu koondub avanevale uksele ning see segab oluliselt õpetajat ja õpilaste tunnitööd. Loomulikult pole lugu nii hull, kui hilinetakse minuti-paar. Enamasti on ka õpetajad selles osas patused ning on vähetõenäoline, et selle lühikese aja jooksul keegi juba tunnitöösse süveneda oleks jõudnud.
Inetuks muutub hilinemine aga siis, kui klassi sisenetakse rohkem kui viis minutit pärast tunnikella helisemist. Seetõttu ei hakanud ma neil kolmel päeval koos kellaga hilinejaid tüütama – ehk jõuavad veel õigeks ajaks tundi.

1. päev – koolilembene kolmapäev

Kolmapäev algas täieliku teadmatusega: “Hilinesin või?” Martin (12.E) on ehtne näide õpilasest, kes kolme aasta jooksul pole suutnud endale selgeks teha, et kool algab kell 8.05. Maarja kui tõeline treffnerist õppis eelneval päeval nii usinasti, et und jätkus kauemaks kui tarvis. Kerlil polnud käekella – arvatavasti selle tõttu jäigi bussist maha. Päeva vale tiitel kuulub aga 11.A klassi noormehele: „Mul pole esimest tundi! Mul pole hullu!“ Minu imestuseks oli kolmapäeval suuri hilinejaid võrdlemisi vähe – alla kümne.

2. päev – nutune neljapäev

Nutune on see päev mitmel moel: ühe vaese neiu sõnul jäi kass auto alla ning sellest tingitud ka hilinemine. Vabandajaid oli kõvasti rohkem kui eelnenud päeval. Põhjuseks võib olla kehaline kasvatus, sest päris mitmed õpilased ruttasid mu nina eest kiiresti läbi, samal ajal vuristades, et jooksen kekasse. Kuna jooksmine võrdub kehalise kasvatuse mõistes õppimisega, siis võib ehk neile õpilastele hilinemise eest andeks anda küll. Tublisid treffneriste oli veelgi – üks neiu lausa anus, et ma laseks tal kähku matemaatikasse minna. Juba sel hommikul sain olla tunnistajaks ka korduvatele hilinejatele – oh seda silmade pööritamist ja kaeblike hüüdeid, kui nähti, et jälle See Miilanguline seisab seal! Õnneks leidus ka mõni aus õpilane, kes puhtsüdamlikult tunnistas, et täna oli kuidagi eriliselt hea uni. Kiidusõnad annan noormehele, kes ärkas alles 8.03 – rõivistusse jõudes oli kell 8.15. Kolmteist minutit – vau!

3. päev – rabav reede

Sel hommikul suutis üks neiu mind täiesti pahviks lüüa: „Ma jäin bussist maha ja ma ei viitsinud tegelt üldse pingutada ka, et siia tulla.“ Selline mõtlemisviis võib olla tingitud vaid äärmuslikust olukorrast. Kevadväsimus? Kurnatus? Stress? Haigus? Olukord muutus päris lootusetuks – samasugust juttu kordas ka paar noormeest. “Ei viitsi kooli tulla…” –  absurdne!
Märkimisväärne on ka 10. klassi noormehe seiklus: „Mul juhtus selline lugu, et kõndisin bussi peale. Ja siis astusin kogemata nätsu sisse. Ja noh, mis sa teed – jalg oli asfalti küljes kinni. Üritasin viis minutit lahti saada. Aga buss läks selle aja peale muidugi minema juba.“ Valel ajal vales kohas, võime andeks anda. Leidus ka noormees, kel oli esimene tund vaba. Arvatavasti käekella puudumise tõttu ta nii vara kooli jõudiski – tunde järgi!

Vähesed unetunnid

Kolmel hommikul küsitletud õpilaste seas oli peamiseks hilinemispõhjuseks vähesed unetunnid. Reedel hilinejaid tervitades kõlas fraas „magasin sisse“ kui aamen kirikus.
Treffneristid, üritage leida rohkem tunde magamiseks. Planeerige oma aega nii, et õppimine ei lükkuks hilisõhtule ja et hommikul ei peaks ärkvel püsimiseks jooma suurt tassi kanget kohvi. Öine õppimine on arusaadav vaid arvestustenädalal – ülejäänud perioodi vältel, palun magage ning jõudke kooli õigeagselt!