Ma jooksin nii kiiresti, kui mu jalad kandsid, kuid ei näinud enda ette. Ma teadsin, kus on puu ja kus on põõsas, kus on mu vaenlane, aga mu silmad olid suletud. Ma teadsin, et kui silmad avan, siis ma kaon. See tähendaks ju turvalisust, vaenlase käest pääsemist… Ometi ei suutnud ma seda teha. Kas olid mu silmad kinni liimitud või lihtsalt ei soovinud ma lahkuda? Äkitselt helises äratuskell, kuid unenägu kestis edasi. Ma avasin silmad ja nägin esiti vaid magamistoa seina ning ust. Aga hetkeks nägin ka kaugemale: ma nägin, kuidas elus vaid pimesi jooksen. Ehk isegi teades, et lõpus ootab mind pettumus… Ometi ei suuda ma teelt kõrvale kalduda. Oleme nii kinni oma rollides, etteplaanitud elus, et ei julge seisatada ja mõelda, kas me just oma vaenlast taga ei aja. On aeg peatuda. Kas olen ikka õigel rajal? Teadke, ükski tee siin maailmas pole üheotsapilet, mida tagastada ei saa.