Mu ema oli see, kes „Kus laulavad langustid” raamatu algselt ostis. Ta luges selle vähem kui nädalaga läbi: käis lõunapausidel kodus lugemas ning poole ööni ei suutnud raamatut käest panna. Peale lõpetamist anti see edasi mu vanaisale, kes samuti neelas selle kolme päevaga endasse. Järgmine ohver olin mina. Kõik minu ümber kiitsid romaani maast taevani ja olin elevil, et saan ka lõpuks selle  ära lugeda. Kahjuks aga sain teose enda haldusesse täpselt tiheda septembrikuu ajaks seega minu lugemine venis pikemaks. Kuid ärge saage valesti aru – see oli väga hea lugemiselamus. 

Olin muidugi sellest raamatust varem kuulnud: New York Times’i menuk ja USA lauljanna Taylor Swifti soundtrack (oleks raske tänapäeva meediakajastuses sellega mitte kokku puutuda). Ning septembri alguses jõudis kinoekraanidele ka teose põhjal valminud film. Mina aga kiirustasin, et enne filmi vaatamist lõpetada lugemine.  

Romaan algab väga traagiliselt peategelase Kya taustalooga. 6-aastane tüdruk elab oma armastatud ema, vägivaldse isa ja vanemate õdede-vendadega. Üks päev ema lahkub igaveseks hüvasti jätmata ja peale seda järgnevad ka kõik õed ja vennad, jättes noore Kya oma vihaprobleemidega isaga. Nad elavad eraldatud hütis keset padurat ning kuna Kya isa on suhteliselt ebakompetentne, peab neiu end ise üles kasvatama.

Paralleelselt saame ka lugeda peaaegu 20 aastat hiljem toimunud küla kohaliku Chase Andrewsi surmast. Salapärasele kuriteopaigale pole jäänud ühtegi asitõendit: sõrmejäljed on ära pühitud ja jalajälgi, mida märja muda sisse oleks pidanud jääma, pole leida. Uurijad politseijaoskonnast ja kohalikud külaelanikud on hämmingus, et mis Andrewsiga ikka juhtus. Ning muidugi hakatakse kahtlustama tema surmas meie staartegelast Kya’t.

Ma kartsin alguses, et see 400-leheküljeline teos on mulle paras pähkel lugeda, sest minu ideaalsed lugemiselamused peamiselt kestavad kuni 200 lehekülge. Mis mind aga „Kus laulavad langustid” romaani  juures üllatas, oli see pärastine tunne, et see kohe kindlasti ei olnud nii pikk. Jah, ma lugesin seda peaaegu poolteist kuud, aga tundus nagu oleksin ma nädalaga lõpetanud ühe lühikese juturaamatu. See oli täpselt nii pikalt kirjutatud, kui oli vaja. Autor ei liialdanud tühiste detailidega, mis lugejat tüütaks, ega ei kirjutanud sündmuseid kiirustades ja liigselt lühidalt.

Kya, meie armastatud peategelane, on õppinud padural üksi üles kasvades rohkem loomade ja looduse kohta, kui enamus inimesi kunagi teada saabki. Ja see kõik on saanud juhtuda tänu raamatu autori Delia Owens’i zooloogia haridusele. Autor on palju oma teadmisi loomamaailmast põiminud sellesse loosse ning üllataval kombel need pikad tekstid, mis rääkisid jaanimardikate tulukeste signaalidest, ei seganud mind. Tavaliselt juhtub, et kui kirjanik paneb oma personaalsed huvid teksti, siis see ei sobi teemaga kokku ja pikk veniv jutt hakkab lugejat segama. Aga Delia Owens on väga nutikas ja tabas täpselt naelapea pihta oma kirjutamisega.

Nüüd raamatust edasi liikudes filmi juurde… Olen lummatud. Mulle küll meeldis see teos, see oli mõnus lugemine, aga film oli see-eest lausa võrratu. Esimene kaader ajas kananaha ihule ja kümne minutiga olid juba pisarad kurgus. Ma isiklikult ei nutnud, aga mu armas ema valas korralikult pisaraid algusest lõpuni. 

Imeilus loodus paistab igast stseenist ja on tunda, et režissöör Olivia Newman ongi tahtnud anda võimalikult palju edasi nii-öelda maalapse tunnet. Casting oli samuti üllatavalt hea – raamatus olevad karakterite kirjeldused klappisid filmis näitlevate inimestega. Mul muidugi olid endal spetsiifilised nägemused karakteritest, aga suhteliselt täpselt saadi sellele pihta. Muusikaline saade kahjuks ei jõudnud minuni, sest see ei olnud nii kütkestav kui lummavad stseenid. Ja kui ma lõpuks mingisugust taustamuusikat märkasin, siis lõputiitrid juba jooksid.

Kahjuks oli filmis ajajoontega natuke mässatud. Need ei klappinud täielikult sellega, mis ma lugesin, ning ma jäin mõtlema: „Kas ma oleksin saanud üldse filmist aru raamatut lugemata?” Ma arvan, et ma oleksin kindlasti loo põhilistest ideedest kinni krabanud, aga mõned kohad oleksid jäänud segaseks või siis poleks kattunud romaani lugenud inimeste arusaamaga. Kuid see on pisikene märkus ühe suure tähenorija käest ning üleüldiselt on ikkagi tegu suurepärase teosega.

Tegelikult oleks õigem öelda suurepäraste teostega, sest räägin nii raamatust kui ka filmist. Soovitan soojalt mõlemat iga žanri austajale. Kuigi algselt ei tundunud see minu tass teed, siis nüüd julgen öelda, et „Kus laulavad langustid” on nii täpselt märklauda tabanud, et võidab iga noolemängu. Suureks tundepuhanguks ja draamaks perfektne. 

Raamatu esikaas
Foto: Apollo