7. novembril toimus kooli aulas doonoripäev. Antud verd kasutatakse meditsiinis peamiselt verekaotuse korvamiseks operatsioonide ja vigastuste puhul, vere- ja maksahaigete ravimiseks ja hüübimishäirete raviks. Veel on võimalik vereplasmast valmistada enam kui 20 erinevat väga tõhusat ravimit, millest enamikule ei ole tehislikku alternatiivi. Veredoonoriks olemine aitab päästa elusid.

Kuna vere andmiseks peab olema vähemalt 18-aastane, on doonoripäeval osalemine enamasti õpetajate ja abiturientide privileeg. Enne veel kui nõel veeni torgatakse, tuleb täita mõned paberid – täpsustada isikuandmed, tervislik seisund ja eluviisid. Kui kõik on korras, antakse igale doonorile kätte mahlapakk, mis kästakse kärmelt ära juua. On aeg.
Mind juhatatakse lavatsi juurde, millele pikali heidan, ja antakse vasakusse kätte punase südame kujuline stressipall. Pole vist inimest, kelles nõelad ebamugavust ei tekitaks, eriti siis kui neid sinu sisse torgatakse, seega suunan pilgu lakke. Väike torge, plaaster peale ja varsti näengi enda verd vooliku kaudu välja voolamas. Tunne ei ole üldse halb, aeg-ajalt pigistan stressipalli ja lõõgastun. Kell on ammu tunnis, aga mul on hilinemiseks hea vabandus: „Õpetaja, ma päästsin elusid!“ Lõpuks ongi tegu lõõgastava 20-minutilise pikutamisega, seda veel tunni ajal.
Varsti teebki aparaat mu kõrval kaks piiksu, mille peale tuleb õde, eemaldab nõela ja asetab kohale plaastri. Tõusen aeglaselt püsti ja kõik on korras, ära minestama ei kipu, pigem vastupidi, mõnus surin on sees. Kirsiks tordil on see, et vastutasuks saan valida endale täiesti tasuta kruusi. Elupäästmine ei ole kunagi nii lihtne olnud!

DSC00253