“Mida ma edasi teen? Kuhu ma lähen? Kas ma õpin edasi? Ülikool? Rakendusharidus? Või läheks reisiks aastakese?” Rahune, abiturient! Sul on suurepärane võimalus, käia ise vabalt valitud erialal tudengivarjuks. Sellest võib saada Sinu jaoks otsustav kogemus.

Töö- ja tudengivarjud on ikka käinud käsikäes. 12. klassis ongi keeruline päris täpselt teada, mis sinust edasi saab, veelgi enam keskkooli esimestel aastatel. Leidsin tudengivarjuks minemise olevat suurepärase võimalusena küsida küsimusi ja tunnetada ise, kas see eriala on minu jaoks või mitte. Meedia, kunst, eesti keel ja kirjandus on minu jaoks tähtsad valdkonnad, mis loodetavasti mind mu elus ka tulevikus saadavad. Esimene tudengivarju kogemus tuli 20. novembril Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialalt. Teise kogemuse sain nädal hiljem, 26. novembril Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meedia ja reklaamikunsti erialalt.

Poolteist tundi, et mõista

Esimene loeng Tartu Ülikoolis oli eesti keele vormiõpetus. Teemaks oli astmevaheldus, pikemalt peatuti vältevaheldusel ja erijuhtudel (näiteks hauduma – haudub ja hauduma – haub). Loengu lõpuks mõistsin, et ehkki eesti keele morfoloofia on mulle alati huvi pakkunud, ei ole see eriala mõeldud minu jaoks. Edasised kaks loengut läksid seda meelolukamalt, mida enam ma teadsin, et olen seal vaid külalisena. Tegin kaasa nii palju, kui oskasin: eesti keele vormiõpetuse praktikumis läks päris hästi. Arvan, et see kogemus oli vajalik, isegi siis kui olin eriala enda jaoks nimetanud põnevaks, ent mitte piisavalt innovaatiliseks.

Esimesest silmapilgust

26. novembri varjutamine kulges aga hoopis teistmoodi. Juba iseenesest jalutuskäik kesklinnast Karlova südamesse, täpsemalt Eha tänavale, oli ilus ja rahulik. Kujutasin end kõndimas seda teed järgmise aasta esimesel koolipäeval. Kunstikoolis ootas mind soe vastuvõtt. Esiti tutvustati mulle ruume, vahendeid ja inimesi. Meedia ja reklaamikunsti osakond on saanud hiljuti uue tehnika. Pidin varjama oma ammuli vajunud suud, kui olin näinud kõige uuemaid Macintoch’e ja fotolaborit koos parima filmitehnikaga. Öeldakse, et iga õige armastuse puhul vaadatakse esiti välimust ja rahakotti. Õnneks oli ka peatselt algav sisu tasemel ja rõõmustav. Esimene loeng teise kursuse tudengitega õpetas, kuidas töödelda fotosid enne trükki laskmist. Loengu lõpus saime kõik Photoshop’is ise kätt proovida ja teooriat praktikasse panna.

Õhkkond on oluline

Loengutevahelised ajad täidavad meediatudengid kas puhkeruumis/köögis süüa tehes, järgmise näituse jaoks koosolekut pidades või arvutites koolitöid lõpetades. Osakonna õhkkond oli avatud ja vaba. Mulle jagati juhtnööre, kuidas sooritada sisseastumiskatsed nii hästi, et alates järgmisest septembrist saaksin Karlovat oma kooliteeks nimetada. Pärast küsimuste vooru algas loeng trükiettevalmistusest. Õpetati, kuidas saada pakendile triipkoodi ja kuidas koostada kliendiga õiget lepingut, et hiljem juriidilisi pahandusi ei tekiks. Õppisin palju uut ning mõistsin, et tahan tagasi tulla, et veelgi rohkem teada saada.

Tekkis õige tunne

Viimane loeng toimus kõrvalmajas. Teemaks ja tegemiseks oli akvarell-natüürmort, kompositsiooni elementideks vaasid, raamatud, mustriline riie ja lilled. Kuna natüürmordid on suur osa minu lapsepõlvest ja põhikooli ajast, siis tekkis kipslilli joonistades üsna nostalgiline tunne. Mõtlesin, et oleks meeldiv, kui saaksin veel mõne aasta rahulikult natüürmorte maalida – miks ka mitte mõne tervistava ainepunkti eest. Kogu see päev oli minu jaoks üle ootuste täkkesse läinud. Täna võin rahulikuma südamega koolis käia ja arvestusi teha, sest oskan juba aimata, mida minult juunikuus sisseastumistel oodatakse.
Hea treffnerist, kui Sinulgi tekkis huvi mõnel oma lemmikerialal külas käia, siis võta julgesti vastava kõrgkooliga ühendust ja kirjuta oma soovist. Tean omast kogemusest, et Sind võetakse väga soojalt vastu.