Kui ma pärast tunde ruumist 308 õpetaja Marilin Savi otsima lähen, on ta parajasti ametis õpilaste plakatite ülevaatamisega ja lubab viie minuti pärast intervjuule tulla. Paistab, et õpetaja Savil pole tihe graafik mitte ainult koolis, vaid ka kodus, kus tuleb tegeleda kahe väikse lapsega. Ta näib olevat klassikaline pereinimene, kes suhtub kohusetundega töösse ja armastab üle kõige oma maamaja.

Iga ema teeb rõõmsaks lastega veedetud aeg: Nii on Marilin Savi ema nagu iga teine - hoolas, armastav ja tähelepanelik.

Kust te pärit olete ja kuidas te HTGsse õpetama sattusite?
Ma olen pärit Võrust. Võrus õppides oli Ott Ojaveer meie direktor ning suuresti tänu temale ma kuulsin, et siin on vaba koht, ja kandideerisin siia.

Miks teist just inglise keele õpetaja sai?
Kuna ma õppisin inglise keele eriklassis, tundus see kuidagi loomulik jätk. Või isegi mitte loomulik, vaid lihtsalt see rada, mida pidi minna. Ilmselt ma olen keeleinimene kogu aeg olnud.

Millest te koolipõlves unistasite?
Ma ei ole väga unistaja tüüp. Kui ma väike olin , siis mulle hirmsasti meeldis Ivo Linna. Mu vanemad räägivad, et ma olin umbes 5-6 aastane, kui ma ütlesin, et minu pulmas peab Ivo Linna laulma. See on üks asi, mida ma olen üldse öelnud, et ma tahaksin saada, ja selle ma ka sain. Kui Ivo Linna laulnud oli, siis ei osanudki ma midagi edasi tahta, sest mul tõesti ei ole rohkem mingeid suuri unistusi või plaane.

Milline on teie perekond?
Minu perekond koosneb minu mehest ja minu kahest lapsest. Mul on poeg Uku, kes on 4-aastane, ja tütar Lenne, kes on 2-aastane.

Kui teil oleks terve päev võimalik teha kõike seda, mis te tahate teha, siis mida te teeksite?
See kõlab nüüd nii tobedalt, aga ma tahaksin oma lastega koos olla. Ma tunnen pidevalt, et mul ei ole nendega sellist funtime’i, sellist lõbusat aega, kus ma saaks nendega koos olla ja lihtsalt nautida nendega olemist. Ma teeksin perepäeva, meil on üldse väga raske oma peret kokku saada.

Kas laste saamine muutis iseloomult teid ennast?
Laste saamisega muutud sa täiskasvanuks, sul on kohustus. Varem oli ainuke kohustus minu töö. Nüüd on minu lapsed kõigepealt ja siis kõik muu. Loomulikult on mu elu muutunud selles suhtes, et ma lihtsalt elan teise rutiini järgi, aga see kindlasti ei ole halb või mulle vaastumeelne. Lihtsalt tuleb asjadega kaasa minna. Eks “harjuda” ei ole jällegi hea sõna, sest mis ma seal harjun. Ise peab vaatama, kuidas oma eluga hakkama saada.

Õpetaja Savi tunnistab, et on alati pereinimene olnud: Siiski on koolipere ja tavapere mõlemad omamoodi.

Mis teile teie töö juures meeldib?
Õpilased.

Mis õpilastes nii toredat on?
Mulle meeldivad noored inimesed. Mulle meeldivad sellised noorte lennukad ja ühest äärmusest teise ideed. Et ei ole sellist vahepealset teed, on kas must või valge, aga halli ei eksisteeri. See on selline hea iga, see keskkooliiga.
Mulle meeldivad sõbralikud õpilased, mulle meeldivad õpilased, kes tahavad ise ka panustada. Üldse, õpetaja üksi ei saa tundi teha, selleks on nagu kahte poolt vaja. Kui õpilased tulevad kaasa, siis on alati tore. Ja kui õpilased ei taha kaasa tulla – alati leidub vingujaid – siis ei tule asjast midagi välja.

Aga kas te mäletate, milline te ise olite sel ajal?
Issand, jaa, ma olin mugav. Ega ma ei pingutanud niimoodi, nagu ma oleks võinud või pidanud. Ma tegin täpselt nii palju, kui vaja oli, et saada oma hinne kätte.

Kas teil on ka lemmikkirjanik?
Mul on nüüd väga raske tuua välja ühte lemmikut, aga mulle väga meeldib Nick Hornby, tema raamatuid ma üritan ikka lugeda.

Kas teile meeldib ka näiteks teatris käia ja filosofeerida?
Jah, seda me õpilastega tunnis teemegi. Kui on näiteks mingi teema arutlusel, siis ma pean ju kuidagi neid saama rääkima ja neid provotseerima, et nende mõtted liikuma hakkaksid. Aga mis teatris käimisse puutub, siis muidugi mulle meeldib väga teatris käia, aga väikeste lastega on see probleem, et alati tuleb lapsehoidja leida ja see ei ole väga lihtne.

Millisena teised inimesed teid iseloomustanud on?
Ma mäletan, et esimesel aastal ütles Külli Rootsi mulle, et ma olen reserveeritud. Ilmselt ma olengi, ega ma ei kipu kuskile esiritta ega taha särada kuskil. Samas kui ma väike olin, käisin ma etlemas ja näiteringis, nii et laval olen ma olnud piisavalt.

Mida te ülikooliajast mäletate?
Siis kui mina ülikoolis käisin, oli inglise filoloogia õppetooli õppejõudude vanus vististi üle 50. Ütleme nii, et see oli suhteliselt igav ja tüütu ja ma tihtipeale ei leidnud sellist connection’it. Üleüldse, mul on tihtipeale see, et ma ei leia eestikeelset sõna ja pean kasutama ingliskeelset. Rohkem meeldis mulle mu kõrvaleriala suhtekorraldus.

Ja miks teist siis suhtekorraldaja ei saanud?
Minust oleks võinud täitsa vabalt saada, sest ma isegi töötasin ühe suve Tallinnas suhtekorraldusfirmas. Mulle väga meeldis seal, aga mulle ei meeldi Tallinn. Ma ei saaks seal elada ja töötada, aga Tartu on minu jaoks täpselt paras.

Mida teile telekast meeldib vaadata?
Issand, ma ei vaata üldse telekat. Ma tahaksin vaadata näiteks mingeid briti seriaale, mida ETV-s näidati, näiteks Hercule Poirot. Seal on nii hea inglise keel, mulle meeldib neid kuulata. Ja mul ei ole aega neid vaadata, see on lihtsalt kohutav, ma tunnen telekast puudust.

Kas teile tundub, et eestlased kasutavad liiga palju ingliskeelseid sõnu enda kõnes?
Mina olen küll viimane inimene, kes selle koha pealt kedagi hukka mõista saab. Mu enda pool teksti on täiesti vale eesti-inglise keel. Kui ma räägin oma õega, kes on ka inglise filoloog, siis meie jutt kõlab nii, et see make’ib sense’i ja ma cancel’dan selle. Aga mind see ei häiri ja niikaua kui mu õpilased räägivad inglise ja eesti keelt eraldi, siis on see täiesti OK.

Kas teil on mingeid huvitavaid hobisid?
Mu hobid on mu lapsed. Aga suvel, kui me maal oleme, siis mulle meeldib vibu lasta. Käin trennis, kui ma saan. Hommikul kell 8, sest õhtul mul ei ole aega. Ma loen, kui ma saan. Kunagi mulle meeldis kalal käia, sinna ma pole saanud nüüd mitu aastat.

Kas teil on mõningaid andeid, mis te tahaks välja arendada?
Jaa, kunagi, kui ma põhikoolis olin, siis ma tegelesin võitluskunstidega. Mul on kodus samuraimõõk ja koodid ja tähikud. Seda ma olen küll kahetsenud mõnikord, et see mul jäi kuidagi unarusse, et ma sellega enam edasi ei tegelenud.
Põhikoolis meeldis mulle taiji. See on selline rahulik asi, kus sa oma energiaga mängid. Mulle meeldis see, kui ma hakkasin oma energiat tunnetama. See oli kihvt!