Mu väike tuttav printsess ei julenud tunnistada, et ta läks hiljem voodisse ning tema hommikune sussivaatlus lõppes suure pettumuse ja pisaratega. Tema sussi sees oli sibul. Kui olime temaga veidi sel teemal juttu vestnud, et päkapikud ju näevad meie tegevusi igal ajahetkel ning neile ei jää midagi kahe silma vahele, siis sain kinnituseks, et nüüd läheb ta alati õigel ajal magama.

Hetk hiljem kuulatas see armas 3-aastane neiu hoolega, käskis mul kuss olla, võttis tabureti ja ronis välisukse juurde, et uksesilmast piiluda, kas mitte päkapikud ukse taga ei ole. Oeh, väikese lapse jõuluimesid ei ole ilus rikkuda. Nii käisin ka mina ukse juures ja ütlesin: „Need võisid tõesti olla päkapikud, aga nad on ju nii väiksed, et ega meie neid palja silmaga ei näe!”

Kui bussiga õhtusele kooliüritusele sõitsin, turnis vastasistmel poiss, kes oli üsna rahutu meelega. Ta puhus vastu klaasi ja joonistas aurustunud aknale mehikese, kellel oli päkapikumüts peas. Bussi valgusfoori taga rohelist tuld oodates vaatas ta kõrval seisvaid autosid ning lausus selge häälega: „Näete, seal sõidab jõuluvana!” Muiged ümberseisvate ja istuvate inimeste nägudel olid üheseltmõistetavad.

Jõuluimed on toredad. Kes leiab veel praegugi sussi seest šokolaadi või kõrrejoogi, kes ootab jõuluimesid matriklisse ning kes tahab juba põnevusega jõuluvanalt saadud pakki avada. Kui sellist imelist jõulumaad ja neid olevusi me ette kujutada ei saaks ega tahaks, oleksid need jõulud ikka eriti mustad.

Lumeta ja jõulutundeta. Loodame, et tali siiski taeva ei jää. Uskuge imedesse, veetke sõprade ja perega imelisi õhtuid, võtke hetk puhkuseks ja sööge palju-palju värvilisi piparkooke!