Nüüd on asi otsustatud. Riigikogu liikmete palk 2012. aastal tõuseb, õpetajad pühkigu oma suu puhtaks. Või siis jäägu heas usus lootma, et järgmisel kevadel lähevad ikka asjad paremaks. Ja siis veel järgmisel, ja veel järgmisel.

Haridusministri ühtki numbrit nimetamata antud lubadus 2013. aastal palku tõsta on puhas demagoogia, kui arvestada inflatsiooni ja seda, et haridusministeeriumi tulubaasi proportsionaalsest suurendamisest ei ole keegi rääkinud. Selge see, et koolide koondamise ja õpetajate koormuse tõstmisega saavutatud palgatõus on tegelikult õpetajate mõnitamine.

Pärast sügisest meeleavaldust on selgelt näha, et pelgalt plakatitega vehkimisest meie riigis mingeid muutusi toimuma ei hakka. Õnneks on olukorrale reageerinud Eesti Haridustöötajate Liit ja alustanud üleriigilise streigi koordineerimise ja korraldamisega järgmiseks aastaks.

Kaalul pole midagi vähemat kui Eesti kodanikuühiskonna eksistents. Kui rohujuure tasandilt ei ole võimalik niivõrd tähtsas küsimuses riigijuhtidele oma arvamust selgeks teha, siis puudub Eestis osalusdemokraatia. Tahaks loota, et see nii ei ole ja meeleavaldused ning streigid on oluline osa Eesti poliitikaelust.

Õpetajad peakski oma ametile kohaselt näitama eeskuju, kuidas demokraatlikus ühiskonnas oma arvamust väljendada. Muidu vaatavad ka järgmised põlvkonnad protestijate poole viltu ning peavad oma õiguste kasutamist tänaval ja ühiskonnas ajaraiskamiseks ja mõttetuseks. Õpetajad! Te ei pea mitte ainult klassis õppekava läbi viima, vaid koolilastele ja ka ühiskonnale eeskujuks olema! Näidake, et olete väärt kõrgemat palka! Murdke barjäär, mis Eesti stagneerunud poliitikaeliit teile seadnud on! On ilmselge, et õpetajate palkade tõstmiseks on raha olemas. Kõik seisab ju ainult valede prioriteetide taga. Teie selja taga on eesti rahvas, kes nõustub, et need prioriteedid tuleks üle vaadata.

Küsimus pole isegi sotsiaalsetes probleemides, mida Eestis on niigi küllaga. Küsimus on haridussüsteemi toimetulekus, tulevaste põlvkondade üleskasvatamises, Eesti ellujäämises. Õpetajad, kui teile enda palganumber korda ei lähe, siis mõelge vähemalt selle peale.

Kui midagi ei muutu, võib karta, et kõik vähegi head õpetajad on kümne aasta jooksul oma töökohast loobunud või Eestist lahkunud. Lihtsaim poliitiline võte selle peatamiseks ongi pedagoogide palgataseme kõrgel hoidmine. Kui palku tõsta, hakkavad intelligentsed noored mõtlema rohkem õpetajaameti peale, konkurents kohtadele tiheneb, heade õpetajate osakaal suureneb ja seega paraneb ka hariduse üleüldine kvaliteet – lihtne turumajanduslik printsiip!

Loodame õpilastena, et õpetajad näitavad meile väärikalt eeskuju, kuidas vahelduseks poliitikat ka altpoolt ülespoole mõjutada, nagu see ühes demokraatlikus riigis käima peaks. Me ei oota teilt streiki mitte selleks, et üks päev koolist vabaks saada – oleme valmis kõik selle päeva materjalid hiljem järgi tegema –, vaid selle pärast, et Eesti probleemid lähevad meile korda.