Treffner on tuntud kui kool, kus on kompott mitmesugustest loomeinimestest – muusikud, kunstnikud, teatritegijad ning niisama vabamõtlejad. Siiski on ka siin õpilasi, kes teistest mingil moel veelgi rohkem välja paistavad. Maimu Jõgeda on kindlasti üks nendest. Mis siis eristab seda heledapäist 12.e neiut teistest? Pole kahtlustki, selleks on akordion.

Ebatraditsiooniline pillivalik ei tule Maimule endale sugugi ootamatult ning tee selle instrumendini algas tema sõnul juba enne sündi. Nimelt oli leitud kodu pööningult vana akordion, mis äratas pillimängimishuvi hoopiski Maimu vennas, kes astus muusikakooligi akordionit õppima. Viimane polnud küll suur kodus pilliharjutaja, kuid kord pooljuhuslikult venna mängu kuulnud, oli Maimul otsus peas valmis – ka tema soovib just seda pilli muusikakooli õppima minna. Kuna aga mõte sündis kooliaasta sees, ei jäänud muud üle, kui oodata järgmise aastani, kui sai minna Võru muusikakooli katseid tegema.

Maimu sõnul oli tal vedanud – sisseastumisaastal oli konkurents väga väike erinevalt järgmisest aastast, kus nii mõnigi oli ukse taha jäänud. Sisseastumiskatsed olid toona üheksa-aastase tüdruku jaoks veidi ootamatud. “Õpetaja mängis viisijupi ette ja pidin seda järele laulma. Ma polnud midagi sellist varem teinud,” tunnistab Maimu. Sellest hoolimata leidis tüdruk ennast varsti Võru muusikakooli ruumidest usinasti akordionit harjutamas.

Oluline on asjast aru saada

“Muusikakool sai justkui teiseks koduks. Läksin sinna pärast kooli ka siis, kui mul otseselt tunde ei olnud,” meenutab Maimu. Samasugust kodutunnet tunnistab ta olevat ka Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, kus praegu on akordioniõpingud pooleli.

Ellerisse saamise lugu on tihedalt seotud ka Hugo Treffneri Gümnaasiumisse astumise looga. Nimelt oli Maimul kokkulepe sõbranna Kaisa Jõgevaga (12.c), keda ta tundis Võru muusikakoolist, et kui üks nendest saab Treffnerisse sisse ning teine ei saa, ei lähe nad üldse. Kuna aga mõlemal see õnnestus, oligi aeg asjad pakkida ning Eesti lõunaservast Rõugest Tartusse suunduda. Vanematele Tartusse kolimise põhjenduseks oligi Maimul tuua ka soov jätkata akordioniõpinguid Elleris.

Vahel ei jaksa

Nagu arvata võib, on kahes koolis käimine raske. “Ühe korra üheteistkümnendas tuli mõte, et enam ei jaksa, kuid sain sellest üle. Nüüd olengi leidnud tasakaalu – pole enam oluline õppida kõike puhta viie peale. Oluline on see, et saaksin asjadest aru. Kui saan aru, aga saan nelja, olen rahul.”

Ka Elleris õppimine on olnud väljakutse. Algselt akadeemilist akordionit õppinud, mõistis Maimu, et see pole ikkagi päris tema jaoks ning vahetas osakonda. Nüüd rütmimuusika akordioni osakonnas on noor muusik leidnud endale palju hingelähedasema jazzmuusika. “Improviseerida nii, nagu õpetaja tahab, on raske, kuid teha seda nii, nagu mina tahan, on veel raskem,” tõdeb ta naerdes. Küll on aga praegune akordioniõpeaja Jaak Lutsoja saanud Maimule suureks eeskujuks, kelle heliplaati ”Contrarian Groovin” kuulab neiu meelsasti.

Üllataval kombel ta aga ise eriti muusikat loonud ei olegi. Küll aga lubab ta end kevadeks kätte võtta ning kirjutada midagi Elleri omaloomingukonkursile, kus on võimalus luua midagi täiesti uudset või toetuda etteantud varasemale loomingule.

Juhtub ka äpardusi

Igat artisti kimbutab aeg-ajalt ka esinemisnärv. Maimu sõnul tuleb tal seda ette vaid siis, kui pala pole päris selge. Korralikult harjutanuna ta seda ei tunne. Kui küsin esinemise kohta, mis tal on kõige ehk halvemini läinud, meenutab ta piinlikkusega olukorda, kui ta pidi ette kandma kaheosalise loo. “Esimese osa mängisin ära, kuid teine läks täiesti meelest ära. Kõige hullem oli veel see, et ei olnud lühikene pala, vaid mitu lehekülge pikk. Mängisin siis esimest osa lihtsalt kaks korda, sest mis mul muud üle jäi.”

Parimana meenutab ta aga esinemist, kus pärast ühe eriti melanhoolse ning ilusa loo esitamist tuli üks naine teda pisarsilmil tänama. “Mulle endalegi meeldib ka see lugu väga, tahaksin seda kindlasti veel esitada,” lisab Maimu.

Igal juhul muusika

Tulevikuplaanid pole Maimul veel päris täpselt paigas. Kuna Elleris on pärast gümnaasiumi lõpetamist veel kaks aastat käia, on ta Tartuga paratamatult seotud. “Ilmselt lähen ülikooli ning käin seal Elleri kõrvalt.“ Samas on ta pilk suunatud ka Eestist kaugemale ning tõdeb, et suureks sooviks on ka välismaal õppimine. Küll teab neiu kindlalt seda, et ülejäänud elu peab olema seotud muusikaga. Kahekümnegi aasta pärast näeb ta ennast endiselt regulaarselt musitseerimas. Kui aga küsin, milline on Maimu viiekümne aasta pärast, vastab ta lõbusalt: “Olen selline tore vanaema, kes lastelastele saiakesi küpsetab.”

Muusika oma Maimu jaoks väljaelamisviis. Sellega maandab ta kõik päeva jooksul kogunenud pinged ning leiab hingerahu. Ta armastab oma ilusat valget akordionit nii väga, et isegi küsimusele: ”Mida loodad kuulda taevaväravates Jumalat endale ütlemas?” vastab ta rõõmsa siirusega: “Näe, Maimu, siin on su akordion, mängi meile midagi!”