„Kuhu kadus minu elu? Ma sündisin siia maailma ja elasin nii, nagu ikka elatakse: käisin koolis, läksin tööle ja teenisin raha, läksin pensionile. Nüüd surivoodil mõtlen ma aga, kas ka tõeliselt elasin… Keegi ei öelnud mulle, et igaühe elurada on ja peabki olema erinev. Alles vanaduses saame targaks – see on elu kurb tõde. Nii käisingi ma terve elu teiste radu pidi: samad peatused, samad ootused. Terve noorusaja veetsin õppides. Oleks ma vaid teadnud, et ka oma unistuse, reisimise valimine on okei.  Oleks ma vaid teadnud, et see on ainult minu otsus, milline minu elu olema peaks, mitte teiste. Mida kõike ma oleksin teinud, mida kõike näinud. Nii palju oli ju elul pakkuda ja mina jäin sellest ilma. Saaks ma vaid need aastad tagasi!” 

Mina ei taha, et sellised mõtted ootaksid ka mind minu elu lõpus. Ma tahan elada nii, et surivoodil saan tunda rahulolu ja lahkuda siit ilmast teades, et võtsin elult kõik, mis võimalik. 

Kas lahendus on siis koolis, hiljem tööl mitte käia? Kindlasti mitte! Lahendus on mõelda iseseisvalt ja väärtustada oma aega, oma valikuid üle kõige. Mõtle oma tulevikule: mis on Sinu unistused? Just need peavad kujundama Sinu raja, sest Sinu elu võti on Sinu taskus. Tuleb vaid see üles leida.