Külmal talvepäeval tuppa astudes on just üks tassike teed see, mis uuesti soojuse sisse saada aitab. Kuhu peaks aga teekoti pärast kasutamist viskama?

Teepakid võivad olla tehtud erinevatest materjalidest, kasutatakse nii looduslikke kui ka sünteetilisi materjale. Enamasti näeme poodides tselluloosist või puuvillasest kangast valmistatud pakikesi ning teatavasti on tegemist looduses lagunevate materjalidega, kuid peaaegu nähtamatu probleem peidab end pakikese äärte liimi koostises. Nimelt peab liim suutma teepakki koos hoida ka kõrgematel temperatuuridel, mistõttu kasutatakse selleks erinevaid plastmaterjale. Palju kasutatakse näiteks polüamiidi, mis on üpris vastupidav polümeer temperatuurimuutuste suhtes ja sobib seetõttu hästi teepakki koos hoidma. Lisaks sellele leidub tihtipeale plaste ka teepaki nööris.  Ühendkuningriikides tehtud uurimuse põhjal avastati, et ligi 20% teepakist ei ole komposteeritav, mis tähendab, et seda ei tohiks kindlasti biolagunevate jäätmete alla liigitada [1]. Ühest teepakist võib eralduda 5800-20400 mikroplasti osakest (>1 μm), mida on väikeste mõõtmete tõttu keskkonnast pea võimatu eraldada [2]. Seega teevad need korvamatut kahju nii ökosüsteemidele kui ka pakiteed joovate  inimese tervisele. 

Plastireostuse vähendamiseks on võetud kasutusele ka selliseid polümeere, mille keskkondlik jalajälg peaks olema väiksem kui naftast toodetud materjalidel. Neid nimetatakse bioplastideks ning nagu ka nimigi ütleb, toodetakse neid biomassist (maisist, suhkruroost, suhkrupeedist). Üks enim kasutatav bioplast on polüpiimhape (lühend PLA – polylactic acid). Kuigi selle tootmine on üldjuhul tõepoolest sünteetilistest plastidest keskkonnasõbralikum, siis taaskasutus- ja lagunemisprotsessi kohta sama öelda ei saa. Kuna polüpiimhappe lagunemisel ei teki keskkonnale ohtlikke kemikaale, võib seda liigitada komposteeritavaks materjaliks. Materjali lagunemine on aga võimalik vaid eritingimustel, näiteks õige temperatuuri ja õhuniiskusega. Kahjuks puudub enamikul jäätmekäitluse ettevõtetel süsteem, et selliseid protsesse läbi viia, mistõttu lõpetab suur osa polüpiimhappe jäätmetest prügilates või halvimal juhul looduses. Kui polüpiimhappest tehtud jääde looduse hooleks jätta, on lagunemisperiood võrreldav tavaplastiga, mis laguneb sõltuvalt koostisosadest 100-1000 aastat [3]. Seega ei lahenda polüpiimhape läbimõeldud käitlussüsteemi puudumisel plastireostust ning võib seda halvemal juhul isegi juurde tekitada.

Bioplaste reklaamitakse kui komposteeritavat plasti, kuid seda peaks käsitlema rohepesuna. Komposteeritavuse lubaduse tõttu on bioplaste hakatud kasutama looduslikuma alternatiivina teepakkide valmistamisel, kuid sellise tootmise kahju võib teatud mõttes olla isegi suurem – tarbija arvab, et teekott laguneb ja ta viskab selle südamerahuga komposti hulka.

Kuidas aga soojust siis jätkusuutlikumalt sisse saada? Parim variant oleks muidugi pakitee ostmata jätmine ja suvel endale ise teetaimede korjamine ja nende kuivatamine, kuid poodidest leiab ka suure valiku puruteesid, mis pole eraldi teepakkidesse jaotatud.

TEGUSA TREFFNERISTI ENERGIATEE

Et külmal ajal ikka entusiasm säiliks, kõik teadmised meelde jääks ja stress võimust ei võtaks, jagame siinkohal üht mõnusat taimeteed. Ei jõudnud suvel endale kõike tarvilikku varuda? Ära muretse – ravimtaimi saab ka poest või apteegist!

Ühe tassitäie jaoks võta üks teelusikatäis segu.

Saialill tagab hea une

Teekummelist saab korraliku C-vitamiini doosi

Põdrakanep astub tõhusalt vastu stressile ja peavaludele

Piparmünt hoiab mälu virgana (võid kasutada ka mõnd Eestis looduslikult kasvavat mündilist!)

Seda pilti ei pea panema, aga võite, kui tahate :)

Foto: https://militaryzerowaste.wordpress.com/2015/09/18/composting-in-the-office/

* Artikkel on valminud Tartu Ülikooli vabade kunstide professori Reet Ausi aine “Kuidas luues maaima parandada” praktilise tööna.

Allikad: