Auditoorium peaks alati olema nii täis! Foto: Siim Oks

On neljapäev, 6.detsember, kell 4 pärastlõunal ja meie võimsas auditooriumis on algamas Martin Veismani loeng graafilisest disainist. Peale korraldajate ja esineja on saalis kaks inimest. Peagi kuulajaskond kahekordistub. Väikse hilinemisega jõuab kohale ka viies õpilane, kuid siis jäävad uksed suletuks. Käimas on HTG Tarkusepäevake.

Tunnistan, et tundsin sel hetkel piinlikkust. Treffneri väga andekad ja lennukate ideedega vilistlased on näinud vaeva, et korraldada üritus, mis laiendaks meie silmaringi, lisaks värvi rutiinsesse koolipäeva ja oleks abiks ehk isegi tulevikplaanide tegemisel, kuid kuulajaid otsi kooli pealt taga kui nõela heinakuhjast. Enam- vähem sama seis oli ka 2003. ja 2013. aasta lendude kohtumisel, kus kümne aasta taguseid lõpetajaid oli Eesti (maailma) eri paikadest kokku tulnud vaat et rohkemgi kui praeguseid abituriente. Miks see nii on? Miks me ei kasuta võimalust kuulata nõuandeid inimestelt, kes meiega sama rada käinud, kuid sammuke eespool?

Kooli kodukorra õpilase meelespea esimeses punktis on rasvaselt kirjas, et Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane väärtustab õppimist ja enesearendamist. Ma ei võtaks seda kohustusena, mis meil rebastena lasub, vaid eelisena, mis me lõpetades siit koolist kaasa saame. Seda seepärast, et Treffneris õppides on meil väga palju võimalusi enesearendamiseks, need tuleb lihtsalt ära kasutada. Ma ei vähetähtsusta tunnitööd, ent hindan ka seda, mida meile lisaks pakutakse.

Nurinat igava koolisüsteemi ja kasutute õpetamismeetodite üle on kuulda üsna tihti, kuid seda, et keegi märkaks kooli panust kohustusliku õppekava väliste võimaluste pakkumisel, kohtab harva. Tõnu Õnnepalu, Vahur Kraft, Marco Kirm, Olaf Mertelsmann, Meelis Kull, Kadi Epler, Martin Veisman, Urmas Vadi, Aigar Vaigu, Enriko Talvistu, Laur Järv – need on  vaid mõned inimesed, kes ühe perioodi jooksul on koolis esinemas käinud. Mis nende puhul aga kohe silma torkab, on erinevus – loenguid on olnud nii kirjanduse, majanduse, ajaloo, infotehnoloogia, neuropsühholoogia, graafilise disaini, teatri, muusika kui ka Tiibeti kultuuri teemadel. Säärane mitmekülgsus näitab kooli huvi oma õpilaste arendamisel. Ent need pole ainult erialased teadmised, mida kõnelejad meile annavad, nad jagavad ka kogemusi ja soovitusi edasiseks eluks.

Tarkusepäevake ja lendude kohtumine on selleks aastaks küll möödas, kuid üksikuid esinejaid kutsutakse kooli kindlasti veel ning ka huviringide tegevusel tasub silm peal hoida. Aktiivsemad neist on ajalooring ning kultuuri ja loomingu ring, kus tihti ka põnevaid külalisi käib. Tuleb vaid lugeda infolehte või ühineda Facebooki grupiga, et end kursis hoida. Huviringide tööst ei pea ju tingimata iga kord osa võtma, kuid kui köitev teema on päevakorras, siis pole tunnike kauem koolimajas kindlasti raisku läinud!

Selleks aga, et auditoorium poleks pelgalt suur külm ruum, tuleb see kehasoojuse ja maailmahuviga täita. Kui korra jalg ukse vahelt sisse pista, siis käima ta jääbki, tuleb vaid esimene otsustav samm teha. Ja kui muuga ei meelita, siis äkki tee ja küpsistega? Või…?

Õpetaja Hele Kiiseli kommentaar

Tarkusepäeva hakkasid korraldama  vennad Jaan ja Juhan Aru, kes jõudsid järeldusele, et eriala valimine on raske. Nad arvasid, et sama probleem on teistelgi ning vilistlased peaksid oma kogemusi jagama.

Treffneristi jaoks on Tarkusepäev esmane kokkupuude vilistlastega ning sealt algab ka tugevam ühendus kogu kooliperega. Lisaks räägivad vilistlased ikka päris põnevalt.

Treffneristide vähese osaluse taga võib põhjuseid olla palju. Ma arvan, et reklaami on vähe ja üritusi on nii tihedalt, et raske on valida. Ma ei julgeks öelda, et selle taga hoolimatus on.  Pigem  ei osata üritusi piisavalt propageerida, sest ega õpetajad ei ole ka neil väga palju osalenud. Need, kes on maigu suhu saanud, käivad ja propageerivad.

Reklaami vähesust saaks aga kindlasti muuta, sest infolehest jääb tõesti väheks. Seal on vaid kuivad faktid, ei seletata piisavalt.  Üks võimalus oleks, et aatriumisse panna ekraan, kus jookseb kogu päeva ja nädala info. Ilmselt tuleks ka internetis rohkem kajastada, sest Facebookis on mitmeid gruppe, kus reklaami teha.