On 1.detsember, kell 19.00. Ballieelne ärevus oli kestnud juba nädalaid, kuid sinna jõudsin ma alles kell kümme õhtul. Kell seitse algas Vanemuises etendus “Lõbus lesk“, pärast mida kiirustasin oma uhke ballikleidiga taksosse.

Kummaline paar: Autor Iida valis mehe asemel harjavarre. Foto: Egne Koemets

22.00

Treffner ja „Tere perestroika!“. Ma teadsin, et Tõnu ootab mind kantseleis, aga ma ei julgenud esiti temaga koos ballil olla. Hiilisin ringi, et kedagi tuttavat mitte kohata. Teadsin kohe, et nad tuletavad mulle mu kaaslase puudumist meelde, keda mina aga häbenesin. Siiski jäin sõpradele vahele: “Iida, kus Tõnu on? Kas ta ei tulnudki sinuga?”  Keerutasin. Aga ei, siin polnud midagi enam otsustada. Läksin väriseva südamega kantseleisse, võtsin oma noormehe Tõnu käekõrvale, tema taskust pileti ning suundusime koos ballisündmuste keskmesse.

22.30

Tegelikult polnud mul midagi kaotada. Pealegi oli minu noormees hea välimusega. Klassiõed kiitsid Tõnu-poisi heaks. Siis aga algas küsimusterahe: “Iida, miks sa harjaga ballile tulid? Kas sul piinlik ei hakka?” Keerutasin, jällegi: “Ma sain kaks korda korvi, aga ma ei tahtnud üksi tulla, sest see oleks raskendanud minu niigi sügavat identiteedikriisi.” Seejärel tahtsin koos Tõnuga pilti teha ning temaga tantsida. Huumorit mõistvad inimesed naersid ning mõned tulid isegi Tõnuga rääkima, teised vaatasid lihtsalt imelikult. Ma ei üritanud kellelegi muljet avaldada, vaid nautisin balli meeldiva kaaslasega. Enne koogijagamist kõndisin uhkelt läbi aatriumi ja minu poole pöördus üks rõõmsameelne neiu: “See on nii lahe, et sa teda ei häbene!”

Enne keskkööd

Käin koolis niikuinii jalad väljapoole, kipun võtit kapi ette unustama, koperdan ukselävedel ja naeran valjuhäälselt ebasobivates kohtades. Täna olen aga harjaga ballil. Kui ma tantsupõrandale läksin, polnud ma enamuse ajast kindel, mis tants parasjagu käis, sest Tõnu polnud kuigi hea juhtija ning me komistasime teistele paaridele otsa. Minu balli tipphetkeks oli see, kui mind hoolimata veiderdamisest Tõnult tantsule paluti.

Tõnu oli mulle ideaalne kaaslane. Ta küll kippus vahel teisi neidusid vaatama ega olnud seltskonnas kuigi jutukas, aga see-eest olin tänu temale tähelepanu keskpunktis. Kui märkasin endast möödumas härrat Andsin Korvi, siis ütlesin alati: “Tõnu on tõeline mees, sest tema mind ei häbene!“