Teietamine kui elementaarne viisakus või peen pugemine? Milleks teietatakse, kui sinatamine ajab samuti asja ära? Ei ole ju vaja pöörduda üksikisiku poole mitmusevormis, justkui kogu tema kõrgus ei mahuks sellesse vaesesse sina-vormi ära. Milleks Sina ja milleks Teie?
Teietamine on komme, mida seostatakse tavaliselt eelkõige viisakuse ja austusega. Teietamise kasutamist reguleerivad harilikult kolm põhilist näitajat: vanusevahe, tuttavusaste ning ühiskondlik positsioon. Nii teietab noorem vanemat, alam ülemat ning kaks võõrast teietavad omavahel, vanem nooremat aga tavaliselt sinatab ning laps ja lapsevanem või muud lähedased inimesed sinatavad üksteist.
Miks ja kus on teietamine aga tekkinud? Kõige tõenäolisemalt on see välja kujunenud ajal, mil sooviti näidata just kaugust vestluskaaslasest. Nii hakati mitmes Euroopa keeles üksikisiku poole pöörduma ‘kaugenenult’, teise isiku mitmuse ehk teie-vormi abil (nt vene keeles). Väljaspool Euroopat on olemas ka keeli, mis kasutavad kaugemaks pöördumiseks hoopis kolmandat isikut (nt saksa keel). Soomes ja Rootsis on pigem levinud sinatamine.
Teietamine on paljude jaoks täiesti iseeneslik, kuid mõnele, näiteks nooremale, võib vanema inimese sinatamine tekitada isegi ebamugavust. Samas võib mõni tänases eesti kultuuriruumis jällegi teietamise peale solvuda, arvates, et teda peetakse võõraks või vanaks. Siiski on vähemalt koolikeskkonnas säilinud tava, et õpilane õpetajat tema poole pöördudes teietab. Vastava normi eiramist võib mõni õpetaja pidada koguni suureks alatuseks. Nii mõnelegi noorele, kellele teietamise põhjuseid korralikult selgitatud pole, võib aga taoline norm näida ülekohtune.
Kohustuslikku teietamist saab kasutada ka distsiplineerimise vahendina. Just need jonni täis kõnealused koolis, kes satuvad igasugustesse julgustükkidesse, vajavad sellist nuhtlemist, mis sunniks neid mingisugust pieteeditunnet omandama. Hiljem on see kujunenud harjumuseks, millest niisama kergelt ei vabane ning mis mõningas mõttes ongi elus vajalik, võttes seda kui sündsustunde vormi.
Siiski ei tohiks teietamist võtta mingisuguse võimupositsiooni või üleolevusena, vaid ikka kombekuse ja lugupidamise näitajana. Õpetajaid kui vanemaid inimesi ning ühiskondlikuks eluks ettevalmistajaid, peaks ikkagi teietama. Võib teietada omavanuseidki: kõige hullem, mis juhtuda saab, on paar veidrat pilku või liigselt meelitatud vestluskaaslane.
Kommentaarid