Õpetajate streik ja laiemalt nende töötingimused on hetkel vägagi päevakohane teema, mis puudutab kogu Eesti hariduse tulevikku. Intervjuus HTG õpetajate, endise riigikogu liikme Toomas Jürgensteini ja Tartu Ülikooli matemaatikahariduse lektori Kerli Orav-Puurannaga rääkisime streigist, lahendustest haridusmaastiku probleemidele ja hariduselu tulevikust üldisemalt.
Õpetajate palga ja töökoormuse küsimus on probleem, mille üle on arutletud juba mitmeid aastakümneid. Miks me Teie hinnangul perioodiliselt ikka ja jälle selleni tagasi jõuame ning lõplikku lahendust leidnud pole?
Kerli Orav-Puurand: Meie hariduspoliitikas puudub teatud mõttes stabiilsus. Iga nelja aasta tagant tuleb uus minister, kes tahab jätta oma märgi ajalukku. See toob endaga kaasa radikaalsed ja kohesed muutused. Samas hariduses on vaja mõnevõrra pikemat vaadet ja stabiilsust.
Toomas Jürgenstein: Ebastabiilsus on üks neid põhjuseid, miks ma streigiga ühinen. Tõepoolest praktiliselt igal aastal see probleem uuesti tõuseb ja õpetajad, nii palju kui mina tunnetan, ootavad sellist lahendust või kokkulepet, mis loodaks nelja või viie aasta peale, et mitte igal aasta selle probleemi juurde tagasi tulla. Miks see nii on? Põhjuseid on mitu: valitsuste vahetused ja teatud hetkedel liiga optimistlikud eelarveprognoosid.
Õpetajate streigiga seoses on räägitud nii miinimumpalgast, diferentseerimisfondist, karjäärimudelist kui ka koormusest. Mis on Teie hinnangul ikkagi see kõige olulisem?
Kerli Orav-Puurand: Kõige olulisem ongi see, et palk vastaks töökoormusele. Kui ma saaksin hakkama selle 35 tunniga, siis võib-olla see palk ei olekski nii vilets. Siin on nii palju koos, esiteks on see kindlasti palk, siis on töökoormus, siis on need õpetajad, kes tulevad otse ülikoolist ja kellel puudub igasugune karjäärimudel. Kujutame ette, et ma tulen värske õpetajana kooli tööle ja ma ei näe mitte mingit võimalust, et 20 aasta pärast olen ma midagi rohkemat – ikka olen seesama õpetaja, kes saab täpselt samasugust palka.
Toomas Jürgenstein: Mulle on oluline ikkagi see pikaaegne kokkulepe ja vaade. Palk on kindlasti üks asi, aga samas ka see taust ja kindlasti ka karjäärimudeli loomine.
Valitsuserakondade sõlmitud koalitsioonileppes on ühe punktina välja toodud eesmärk luua haridustöötajate karjäärimudelid. Aastaid tagasi oli Eestis karjäärimudeli süsteem teatud määral kasutusel kuni selle kaotamiseni. Kas Teie arvates võiks Eestis olla õpetajatel karjäärimudel? Kui võiks, siis milline?
Kerli Orav-Puurand: Aastaid tagasi oli see süsteem tõesti olemas ja ma mõtlesin selle peale, kas peaks vanemõpetajaks saama, aga see palgavahe õpetaja ja vanemõpetaja vahel oli nii väike, et lihtsalt polnud mõtet sellega tegeleda. Siis tehti seda palgavahet suuremaks, tegin vajalikud sammud ära, aga edasi ma ei jõudnud, sest see süsteem lõpetati ära. Karjäärimudel on väga oluline, et õpetajal oleks mõtet ja motivatsiooni pingutada. Ma arvan, et see õpetaja, kes tuleb otse ülikoolist, ja see õpetaja, kes on juba vähemalt 5-7 aastat töötanud, on ikkagi natuke erineva kvaliteediga ja seda peaks minu arvates ikkagi erinevalt tasustama. Kindlasti ei ole staaž siinkohal ainuke kvaliteedi parameeter: olulist rolli mängivad ka igasugused koolitused, täiendkursused jne. Varem oligi näiteks koolitusnõue kõikidele õpetajatele aasta jooksul teatud hulk kursuseid läbida.
Toomas Jürgenstein: Hetkel paljudele õpetajatele tundub, et see ei ole päris õige, et õpetajal selline karjäärimudel puudub. Kui ta saab omal alal meistriks, jääb ta palk endiseks. Samas mulle endale tundub, et mina isiklikult olen pigem allakäigu faasis. Arvan, et minu paremad ajad õpetajana olid kümmekond aastat tagasi: mul oli ideid, mul oli julgust neid proovida. Mulle tundub, et staaž küll annab teatud kogemust ja teadmisi, aga see staaži komponent ei tohiks olla lõputu.
Ühe nädala kohta on õpetajate tööajaks määratud seadusega 35 astronoomilist tundi. Kuidas Teie hindate sellist määratlust, on see realistlik?
Kerli Orav-Puurand: Paljud ütlevad, et õpetajal jääb ju veel 15 tundi vabaks puhtalt terve selle lisatöö tegemisele, et ole hea, saa hakkama. Tegelikult see kõik nii kiiresti ju ei käi. Lapsevanemale ühe kirja kirjutamisele kulub mul täpselt tund aega. Mina olen siin süsteemis sees, ma saan kõigest aru, aga lapsevanem ju enamasti ei tea, kuidas siin asjad välja näevad, seepärast peangi kirjutama kirja nii täpselt, et sellest kõik õigesti ja ühemõtteliselt aru saaksid. Pean kirjutama nii, et keegi ei tunneks ennast solvatuna jne. Lisaks on erinevate õpetajate töö väga erinev. Võtame näiteks eesti keele õpetaja, kes peab kirjandeid kontrollima. See on palju mahukam kui matemaatika kontrolltöö hindamine, kus lõpptulemus peaks enam-vähem kõigil õpilastel sama olema.
Toomas Jürgenstein: Paraku on antud küsimus tõesti probleemne ja sõltub asjaoludest. Ma parandan ühte tööd kusagil 10 minutit. Kui öelda, et ühes klassis on 8 õpilast, kulub mul 80 minutit, kui 36 õpilast, siis kulub 360 minutit. See vahe on päris oluline. Just sellise realistliku olukorra näitel on töömahu tasuga vastavusse seadmine mõistlik ja vajalik.
Miks on tänapäeval raske leida Eesti haridussüsteemis noori õpetajaid ja kuidas õpetajate järelkasvuga seotud probleem lahendada?
Kerli Orav-Puurand: Kui keegi oskaks sellele küsimusele vastata, kuidas noori õpetajaid kooli meelitada, oleks see vastus miljoni euro küsimusele. Ma ei tea ausalt öeldes, kuidas seda probleemi lahendada. See on väga mitmetahuline ja väga valus probleem. Mul on tunne, et õpetajatele on ka liiga palju ootusi: professionaalselt ainet valdav, siis veel psühholoog, kasvataja, veel ühte, teist ja kolmandat. Samal ajal on õpetajatel võrdlemisi vähe õigusi. Me saame jah valida viisi, kuidas ainet õpetada, aga kui õpilane tuleb ja ütleb, et tahab ühte või teist asja järele teha, siis ta tuleb ja teeb, sest vastasel juhul ta enam äkki üldse ei tulegi ja õpilase halvas tulemuses on süüdi õpetaja. Lisaks on probleemiks õpetajate erinevat sorti kiusamine, eelkõige internetis. Mina pole seda õnneks tänu õpilaste kvaliteedile kogenud, ent üldiselt on see probleem.
Toomas Jürgenstein: See on ka selles mõttes üks hästi raske asi, et tegu on ringiga probleemiga. Ühtepidi, kui kogu aeg noored inimesed kuulevad, et koolis on need ja need probleemid, õpetajad hakkavad streikima, siis see amet, millega on kogu aeg probleeme, ei ole noortele väga atraktiivne. Ma olen ise püüdnud alati välja tuua, et on probleeme, aga on ka palju head. Ütleksin Juhan Viidingu sõnadega: „On seda, mida annad, siiski vähem, kui võrdled sellega, mida ise saad”. Ma võin kindlalt öelda, et ma olen koolist kindlasti rohkem saanud, kui ma olen siia andnud. Aga jah, ma möönan, et niisugune konkurentsivõimeline palk ja pikk puhkus võiks olla asjad, mis noori kooli õpetajateks toovad. Praegu paraku aga ei too.
Streigi ajal ei toimu õpetaja juhendatud õppetööd. Mida öelda nendele õpilastele, kes ühelt poolt toetavad õpetajate streiki, ent samas on mures oma Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37-s tagatud õiguse pärast haridusele?
Toomas Jürgenstein: Meie kooli prominentne füüsikaõpetaja Madis Reeman tunneb hästi prantsuse kultuuri ja räägib kenasti ka prantsuse keelt. Ta viskas ükspäev nalja, et me peame õpetajatega tegema õppereisi Prantsusmaale, sest seal on kogu aeg streik. Kogu aeg keegi streigib, see on elu tavaline osa. Kuid tõesti, meil ei ole Eestis streigi traditsiooni – õpetajate streik on suhteliselt haruldane. Minu jaoks on streikimise vabadus demokraatliku maailma osa ja ka õpilased võiksid sellele kaasa aidata. Kui nad loeks streigi ajal raamatuid, kordaks ja õpiks selgeks segased teemad, oleks see väga tervitatav. Samas teeks südame soojaks näha ka mõnd õpilast meeleavaldusel õpetajatele toeks olemas.
Õpetajate töökoormuse ja palga teemal debateerides ütles üks Riigikogu liige, et elu ongi üks kannatus. Mis on Teie hinnang sellisele vastusele ja suhtumisele?
Toomas Jürgenstein: Ma pean Jürgen Ligist väga lugu, ta on poliitikas pikalt olnud, ta ütleb ebamugavaid, kuid vajalikke asju. Vahel ütleb ta asju, mis on poolikud. Antud juhul on mõte poolik. Elu võib ka kannatus olla ja tõenäoliselt pärast streiki õpetajad kannatavad edasi. Kui aga need ülestõstetud probleemid tõsiselt kätte võetakse ja nendega tegeletakse, võib ehk aasta või poole pärast Jürgenile öelda, et aga näed, oli kasu, sest kannatus on kokkuvõttes vähenenud.
Õpetate paralleelselt nii Treffneri gümnaasiumis kui ka Tartu Ülikoolis. Mis on kõige suuremad erinevused ja sarnasused gümnaasiumis ning ülikoolis õpetamisel?
Kerli Orav-Puurand: Siin tuleb arvestada sellega, et Treffneri koolis olen ma enamasti õpetanud just humanitaarsuuna õpilasi. Nende puhul on tihtipeale vaikimisi see eeldus, et nad väga palju matemaatikat ei armasta, ei oska. See on teatud määral õige ka. Ülikoolis on mul võimalus töötada tudengitega, kes tulevadki matemaatikaõpetajaks õppima ja kellega üldse ei peaks olema seda probleemi, et pole motivatsiooni matemaatikat õppida. See muidugi on viimasel ajal hakanud muutuma selles suhtes, et me oleme jõudnud sinna kohta, kus ka mõned mu tudengid ei saa päris hästi aru, miks nad seal on ja mida nad seal õpivad. Üldiselt aga on tudengite huvi matemaatika õppimise vastu suurem kui humanitaarsuuna õpilastel, mis on ka täiesti mõistetav.
Lõpetuseks on meil ka üks positiivne küsimus. Kui mõtlete tagasi ajale, mil olete töötanud Eesti haridussüsteemis, siis mille tooksite välja ühe väga hea ja positiivse muutuse või arenguna?
Kerli Orav-Puurand: See on positiivne, et meil on nüüd kaks matemaatikat. Õpilastel on valik, kas valida kitsas või lai matemaatika. Ja ka see on hea, et matemaatikaõpetajaid ei ole väga palju vähemaks jäänud võrreldes füüsika- ja keemiaõpetajatega. See on küll väga isiklik arusaam asjast, aga selline see on.
Toomas Jürgenstein: Minu jaoks on see ikkagi samm-sammult tulnud, aga õpilased on hakanud rohkem rääkima. Osalt on see võib-olla ajastu tõttu. Kui mina õpetajana alustasin, oli see, et õpilane oma arvamust väljendas või teema kohta oma hinnanguid andis, palju harvem nähtus. Praegu on hästi paljudes klassides tekkinud dialoog, kust ka mina tulen targemana välja. Just see dialoog õpetaja ja õpilaste vahel on väga positiivne.
Kommentaarid