Meie kool, Hugo Treffneri Gümnaasium on 140 aastat vana. Eesti Vabariik tähistas sellel aastal oma 105. sünnipäeva. Vaatamata sellele, et vahe on 35 aastat, on Treffneri kool ja Eesti Vabariik ikka ühte jalga käinud. Üks ei saa teiseta ja teine esimeseta, sest vundament on sama ning väärtused ja eesmärgid ühendavad. See ühendav alusväärtus on muidugi HARIDUS. Ilma selleta ei oleks põline maarahvas, eestlased, üldse oma riigi idee sünnini jõudnudki. Tänapäeval võib tihti kuulda üleskutset, et unistage suurelt, aga suurelt unistada saad vaid siis, kui tead võimalusi, mille poole pürgida. Vana aja eestlane oli küll väga elutark ja teeks meile täna silmad ette ellujäämiskunstides, aga julguse manada oma unistustesse oma riik, Eesti Vabariik, andsid talle kõrgema hariduseni jõudnud eestlased. Ja sellel teel on Treffneri kool Eesti Vabariiki ikka toetanud. On ju meilt võrsunud rahvusliku ärkamisaja tegelasi ja meie riigi ülesehitajaid ning sellele sisu andnud kultuuritegelasi ja eeskujusid. Nagu ma ütlesin, üks ei ole saanud teiseta.
Selle 140 aasta jooksul on olnud igasugu aegu. Eestist on üle käinud revolutsioonid ja maailmasõjad, oleme olnud vabad, aga ka okupeeritud. On mindud Vabadussõtta ja viidud vägisi ilmasõtta. Mõte on saanud vabalt lennata, aga vaba mõte on olnud ka keelatud. See Kalevipoja kuju oli ja siis ta hävitati ning nüüd on ta jälle. Olud on olnud kitsad ja me oleme olnud vaesemad. On õpitud saksa ja vene keeles, aga lõpuks ikkagi eesti keeles. Koolis on käidud kolm talve ja nüüd kõvasti rohkem. Oli aeg, kui hariduses panustati rohkem meestele, aga ka need ajad on möödas. Niimoodi, oma ajastu peeglis ja ajaloo keerdkäikudes, on koos kõndinud meie kool ja Eesti Vabariik.
On aasta 2023 ja siin ma seisan, Hugo Treffneri gümnaasiumi abiturent, 18-aastane Arabella ja vaatan tagasi, et osata hinnata seda, mis minul on. Mina olen sündinud vabas Eestis ja eelnevaga olen kursis tänu haridusele.
MINA, kes ma selle vabaduse olen saanud loomuliku osana oma elust, pean seda teekonda endale aeg-ajalt meelde tuletama. Pean tuletama meelde, et võimalus käia välismaal ja lugeda soovitud kirjandust, on vabadus, mida eelnevatel põlvkondadel ei olnud. Ma võin ennast vabalt väljendada ja kartma pean vaid siis, kui olen valetanud või alusetult laimanud. Ma ei pea kartma varahommikust koputust uksel ja rongidel on minu maailmas vaid positiivne funktsioon. Võin vabalt suhelda paremale ja vasakule, ühele ja teisele poole maakera kirju saata ning vaid minu enda laiskus saab olla takistuseks info otsimisel. Minu elu on mugavam kui minu eelkäijatel ning tänu sellele on mul võimalus tegeleda asjadega, mis mulle päriselt meeldivad. Täna, siin ja praegu saan ma olla mina-ise ja mind aktsepteeritakse sellisena nagu ma olen.
Oma hea elu võlgnen ma Eesti Vabariigile ning oma hea hariduse Mart Reiniku Koolile ja Hugo Treffneri Gümnaasiumile.
Ma soovin, et meis ja maailmas oleks rohkem vabadust, võrdsust ja vendlust, sest vabadus sünnitab võrdsuse ja see omakorda vendluse ning siis ei ole enam suuri ja väikeseid riike ega tähtsaid ja vähemtähtsaid rahvaid, vaid on ühised eesmärgid ja väärtused ning alles siis jõuab inimkond ülima rahuloluni. Ma tean, et osad teist mõtlevad nüüd, et ma olen noor ja naiivne ning et mu unistus ei ole loodud kunagi täituma, aga haritud inimeste unistustest ju võrsuski Eesti Vabariik.
Lõpetada soovin ma oma kõne vilistlase Jaan Kaplinski sõnadega Tartus, ühel talvepäeval aastal 1984:
Lund sajab.
Lund sajab lehistele ja mariõunapuudele botaanikaaias.
Lund sajab tiigile ja saarele keset tiiki.
Lund sajab telegraafile ja postimajale.
Lund sajab Jaani kirikule ja kainestusmajale.
Lund sajab sinule, vana kool ja mälestusele,
mis on jäänud juba nii sügavale alla,
et silm ega jalg ega suusakepp
ei ulata läbi. Kusagil kümnete talvede
lume all on midagi – otsekui suur must tahvel,
millel on kirjas see kõik, esimesest
viimase päevani.Seal lume- ja aastatealusel tahvlil
on kõik alles. Kõik kirjas. Valge, musta
ja värvilise kriidiga on tükk Sinu elulugu
kirjutatud sinna tahvlile,
mille ääres Sa kord oled seisnud ja käed,
mis kirjutasid, ei kirjuta enam.
Aga midagi käekirjast on visalt alles,
otsekui oleksid need valged tähed ja sõnad tulnud tahvlilt ära
ja hakanud elama oma elu ja elulugu,
otsekui oleksime meie ise ka natuke nagu laused,
mille paar esimest sõna kord kirjutati valge kriidiga
mustale tahvlile
siin postimaja ja kiriku ja vangla vahel.
Kommentaarid