Kolmapäeva õhtul paar minutit kell pool seitse läbi kohtume Kristoferiga hubases kohvikus. Uksest sisenedes taban ta pilgu ning tunnen aukartusepistet. Mis mul küll arus oli? Kas mu kaks aastat tennisekogemust on ikka piisav, et tenniseässaga rääkides mitte täiesti võhikuna näida? Õnneks kõrvaldab piinliku vaikuse tekkimise võimaluse õhkutõusva lennuki moodi mürisev ja purisev kohvimasin. M
Saladuslikud kaadrid: spordipoiss igapäevaelus. Pilt: Johanna Adojaan
uigan kergendanult ning tunnen, et ta loeb mu mõtteid. Jää on sulatatud.
Kristofer on terve elu Tartus elanud ning ta on sellega igati rahul. Kui mainin tuleviku perspektiivis Tallinnasse kolimist, ütleb noormees koheselt ei. Korraks kortsutab kulmu, kallutab pead ja mõtleb valjult Pärnust, kuid kogub end ning tõdeb – ei, siiski Tartu! Emajõe Ateenas toimub alati midagi.
HTG – selge see!
Alg- ja põhihariduse omandas Kristofer Tartu Hansa koolis. Kui küsin miks gümnaasiumiks just Treffner, mainib ta muiates, et oli viieline õpilane ning võrreldes kaasõpilastega õpihimulisem ja sihikindlam. Seetõttu oli valik kerge: Treffner – “Eesti parim kool!”.
Samuti oli tal ka vanemaid sõpru, kes käisid juba meie koolis, nõnda oli aimu, kuidas asjad käivad ning mida see Treffneri gümnaasium endast õigupoolest ikka kujutab.
Kooli(m)elu
“Mind valdas üleüldine rahulolu,” kiidab noormees koolivaliku õnnestunuks. “Treffnerisse tulek, ma arvan, oli võrreldamatu ühegi teise gümnaasiumiga.”
Olgugi et esimeseks eelistuseks olevat noormees märkinud reaalklassi, on ta humanitaarsuunaga igati rahul. “Nüüd kui ma sisse sain, mõitsin, et humm oli esimene valik, kuigi ma ise seda tollel hetkel ei teadvustanud.” ,,Esiteks: ma ei uskunud kunagi, et mina kui poiss ja pigem praktiline inimene, oleksin võimeline rääkima usundi- ja filosoofiateemadel; see oli nii kaugel,” väljendab ta kätega žestikuleerides oma imestust ja rõõmu vaheldumisi. ,,Kogu see humanitaarklassis käimine arendas mind selles osas hästi palju!”. Ka mulle teeb rõõmu, et Kristofer on rahul. Kujutan ette, et nende mõne-paari (no olgu…natuke on ikka rohkem) E- ja D-klassis käiva poisi seas pole just palju neid, kes oleksid selle üle siiralt ja enesekindlalt õnnelikud ning kaaluksid ka tulevikuteel humanitaarala valida.
Treffneri esireket
Kui uurin noormehelt, kui aktiivselt ta kooliüritustel osaleb (näiteks talendiõhtutel jms), siis vastab läbi naeru: ,,Ma ei ole väga talendikas”. Tõestan teile kohe vastupidist.
Kristofer mängib tennist valdavalt kuus kuni kaheksa korda nädalas. Pigem sellest rohkem kui vähem. ,,Mõnikord tahan ikka magada kah, siis puhkan päeva,” lisab poiss, nähes mu ehmunud ja üllatunud pilku.
Selleks, et heas vormis püsida, peab olema järjepidavust. Eestis (ja üleüldse) paistvat lapsevanematele olulisim, et laps hakkaks võimalikult vara spordiga tegelema ning põrutaks kohe medalitele. Ometi jõudvat tippu peamiselt need, kes on umbkaudu või rohkem kui dekaadi usinalt mänginud, selgitab taasjatundlikult. Kristofer mängib Eesti kõige kõrgemal tasemel, täiskasvanute seas; seda tänu kaheteistkümnele aastale regulaarsele tööle. Kui pärin ta arvamust eesti tennise praeguse taseme ja väljavaadete kohta (üldiselt), räägib noormees, et meist paar aastat nooremaid mängijaid on kõige vähem – selles vanuses, kui nad oleksid pidanud trenni minema, oli majandussurutis ning tennis kalli alana ei olnud kõige mõistlikum valik. Siiski, natuke nooremas vanusegrupis on potentsiaalseid tähti arvukalt ning kriisi pole tarvis karta!
Kord-kaks kuus sõidab Kristofer Tallinnasse võistlema. Samuti osaleb ta rahvusvahelistel turniiridel professionaalide vastu. Pallimäng on viinud Kristoferi võistlema nii Rootsi, Soome, Venemaale, Lätti kui ka Leetu; lisaks ka vaatama näiteks Rooma.
Hiljem, kui olen diktofoni välja lülitanud ning me ei räägi enam nii ,,rangelt” koolist ja kohustustest, selgub, et ta on käinud muuhulgas ka näiteks Lõuna- Aafrika vabariigis puhkamas. Kadestusväärne!
,,Kui ma tennist ei mängiks, siis ma mängiks korvpalli”
Tenniselt läheb jutt sujuvalt üle muudele spordialadele ning sealt koolikehalise tundidele. Nendin nukralt, kuidas meil olid just päeval tunnis vabavisked ning erinevalt eelmise aasta uhkest tulemusest (164 cm lühike ja viskasin kuus tükki sisse! Erakordne!), skoorisin täna ainult kaks – paistab olevat puhas õnnemäng. Mulle suureks üllatuseks ning nagu muuseas laob Kristofer lagedale, et ta on väikesest saati õuel korvpalli põrgatanud ning antud hetkel mängib ka Tartumaa Esiliigas. ,,Isegi saan väljakule!” nendib ta küllaltki tagasihoidlikult.
Uurin, et miks ta siis just tennisega tõsisemalt tegelma hakkas, kuigi on väikesest peale ka korvpalliga mässanud. Noormees jutustab: ,,See oli niimoodi, et ma olin viieaastane, kohe saamas kuueseks, ning vanemad tahtsid mind trenni panna. Tollel aastal minu sünniaastanumbriga korvpallimeeskonda ei tehtud, nõnda ei saanud mind korvpalli panna… ja siis oli ajalehes tennisekuulutus – nõnda sattusingi sinna. Juhus!”
Siht ja silmapiir
Kool on pooltühi ning abituriente enam naljalt näha pole. Kohe-kohe on eksamid ning pärast seda tuleb juba Treffneri-pesast välja lennata. Kodust ära kolimist Kristofer ei pelga, kommenteerib heasüdamlikult: ,,Oleks hea suureks kasvada, vähemalt mingilgi määral”.
Üks idee on tennisestipiga USAsse õppima minna, teine valik Tartu Ülikool. Lõplikku otsust pole noormees veel langetanud. Ta näeb end tulevikus tenniseõpetajatana – Eestis pole neid kunagi küllalt ning mis seal salata: ka sissetulek oleks kopsakas.
Siseinfo
Salajast informatsiooni eesti tennise telgitagustest ma ei saanud, kuid see – eest veendusin: Kristofer ei ole kohe kindlasti tagasihoidlik ja enesessetõmbunud (võiks öelda, et tüüpiline eesti sportlane). Vastupidi. Mida kauem vestleme, seda ägedamaks läheb. Näiteks on ta suur ameerika- ja mustanahaliste kultuuri huviline. Ja ta lemmikfilmid on Will Smithiga ,,Bad Boys” ja ,,Bad Boys II”; nimetab veel ka ,,Pulp Fictioni” ning pärast väikest pausi purskab ka ,,Autode”-multika. Seda võiks ta lõputult vaadata!
Kristoferi ideaalne õhtu koosneks oma lemmik ameerika korvpalliliiga meeskonna mängu vaatamisest (soovitavalt USAs). Silmade helkides ja unistaval pilgul nendib ta, et vot siis tuleks küll pisar silma – õnnepisar.
Viimaseks paljastuseks Kristofer Kliimandi eksklusiivsest elust: tal on maal vanaemal 15 BERNHARDIINI. Igas pesakonnas on kõigil kutsikatel sama algustähega nimi ning iga järgneva pesakonna puhul liigub see täht alfabeedi alusel (esimene pesakond A-tähega, teine pesakond B-tähega jne); olevat juba mitmes ring! Iga kord jäetakse üks kutsikas ka endale.
Kommentaarid