Mõneti unustuse hõlma vajunud mardisantimine on üks novembrikuu kõnekamaid rahvakalendri tähtpäevi. Tumedates riietes sandid käivad lauldes ukselt uksele ning viivad pererahvale õnne. Vanade kommete elushoidmiseks käis 9. novembril õpetajatele marti jooksmas ka Miilangu toimetus.
Mardijooks nõuab põhjalikku eeltööd
Santimiseks oli vaja teha oodatust rohkem ettevalmistusi: salaallikatest tuli leida õpetajate aadressid ja koostada marsruut. Seejärel tuletasime meelde mardilaulud ja -mõistatused ning maskeerisime endid mardisantidele kohaselt. Miilangu sandid otsustasid tumedate mütside, pahupidi kasukate ja kõige muu vähegi hirmuäratava kasuks, mis riidekapis leidus. Kuna marti ei tohi ära tunda, tuleb ka nägu maskeerida. Meie sandid proovisid seda nii söe kui ka kaasaegsemate lahendustega, näiteks ripsmetuši ja lauvärvidega. Mõni aga lootis, et musta värvi meditsiiniline mask teeb ta äratundmatuks. Kõige suuremaks katsumuseks oli transpordi leidmine, sest jala ülelinnalist retke ette ei võta. Lõpuks õnnestus siiski hankida kaks autot ja meie kaheksaliikmeline mardipere sai rõõmsalt teele asuda.
Santimine!
Mardisantimine sai alguse õpetaja Toomas Jürgensteini ukse taga. Laulsime regivärsilist mardilaulu ning õige pea ilmuski uksele pisut segaduses õpetaja, kes oli täiesti ära unustanud, et sel päeval mardid külla tulla võivad. Küsisime paar mõistatust, mille üle õpetaja arukalt juurdles, ning viskasime peotäie herneteri, et järgnevaks aastaks korralikult õnne oleks. Vastutasuks saime mardiande, mida otsima minnes sõnas õpetaja naljatledes, et mardid peaksid oma tulekust ette teatama, sest muidu pole midagi neile pakkuda.
Edasi viis tee õpetaja Aare Ristikivi juurde. Erinevalt õpetaja Jürgensteinist oskas ta meid oodata, sest oli koolis sattunud õigel ajal õigesse kohta. Õpetaja arvas mõistatused kiiresti ära ning kiitis meie kostüüme, kuid ühele sandile ütles: „Ma vaatan, et mõnel on siin maskeering tegemata… vuntsid puudu ja nägugi veel täitsa äratuntav.”
Pärast kehva maskeeringu parandamist viis mardilaul meid õpetaja Raimond Lepiste ukse taha. Laulsime vähemalt paar korda, ent keegi ei vastanud. Valmistusime juba lahkuma, kuid järsku avas oma ukse hoopis sõbralik naaber, kes meid lahkelt vastu võttis. Peagi ilmus uksele ka terve naabrihärra pere, kes sai seekord mardiõnne omale.
Ka õpetaja Kristiina Punga juurde ei paistnud me mardilauluga sisse saavat. Siiski oli noorema Punga külastamine meie santide jaoks üks õhtu oodatumaid hetki, mistõttu sai tänapäevase marditehnoloogiaga õpetajale helistatud ja marte tervitama kutsutud. Rõõmsameelne õpetaja võttiski meid seepeale lahkelt vastu ning saatis iga mardi sooja kallistusega teele.
Sellega sai meie kavandatud teekond läbi, ent viimasel hetkel otsustasime õnne viima minna ka õpetaja Ott Maidrele, kelle aadressi kiire küsitluse tulemusena tuttavatelt teada saime. Õige pea olimegi tema ukse taga, kuid õnnetuseks ei vastanud sealgi keegi meie laulule. Tundus, et ajalugu kordub ja keegi ei julge enam ukse taga laulvaid marte sisse kutsuda. Seetõttu tegime õpetajale videokõne. Põhjuseks polnudki kartus sante sisse lasta. Õpetaja Maidre oli parajasti tantsutrennist liikuma hakanud ning kuuldes, et me tema ukse taga ootame, hakkas ta koju kiirustama. Ta ütles, et me tegime tema halva päeva kordades paremaks ning nii mõnegi mardi jaoks kujunes just see külaskäik õhtu kõrghetkeks. Koduteele saatis õpetaja meid purgi meega.
Õpetajate elukohad on leitavad sama lihtsalt kui nõel heinakuhjast
Kuna mitmed aadressid ei sisaldanud endas kogu vajalikku informatsiooni, pidime päris palju nuputama, et õigete inimeste uksed üles leida. Küll ei teadnud me, millisest välisuksest siseneda või millise numbriga korterit me otsima peame. Vihjeid otsisime postkastidelt. Õige asukoha üle mõistatades hakkas santidel endalgi külm ning kõlas tabavaid kommentaare, nagu „Nüüd ma siis tean, mida Wolti ja Bolti töötajad tunnevad, kui nad sellistes kohtades peavad õiged majad üles leidma“.
Kuidas siis martimisse ikkagi suhtuti?
Vastu võtsid meid pooled külastatud õpetajatest. Kahe õpetaja kodus kustutati mardilaulu kuuldes tuli või lülitati teler välja. Õpetaja Uve Saare ukse taga tabas meid ebaõnn: meie külaskäigu ajal andis õpetaja koolis rahvatantsutrenni. Samas nentis õpetaja Saar hiljem, et koroonaaega arvestades pole ta kindel, et oleks meid sisse lasknud ka siis, kui ta kodus oleks olnud, sest ega laulu järgi ei saa aru, et tegu on oma kooli õpilastega. Tänapäeval teeb santimise oluliselt lihtsamaks nutiseadmete olemasolu, sest kui muidu sisse ei lasta, siis pärast telefonikõnet küll! Treffneri õpetajad, kes mardid vastu võtsid, said õnnega üle valatud: kes sai viljaõnne, kes hea õpilase õnne, kes aga kosilase- ja pruudiõnne.
Marja Järv, sügis 2021
Kommentaarid