Südaöine Rüütli tänav, noorte melu Toomemäel ja Pirogovi pargis, teineteist leidnud paar Emajõe kaldal, suplused maakodu tiigis, pakitud kohvrid väljamaale sõiduks – üle on mindud suverežiimile. Kümnendikud, kel on läbi esimene aasta Treffneris, ei jõua ära imestada, kuidas see nii kiiresti läks, kuid ollakse uhked, et saadi hakkama. Üheteistkümnendikud on suve vastu võtnud hõisete ja lauluga, et end viimaseks aastaks korralikult välja puhata.  Ja kaheteistkümnendikud – nemad vaatavad seljataha, lasevad kuuldavale ühe paljutähendusliku ohke ja seavad silmad kõrgemate sihtide poole. Ja siis on ootamas juba järgmised 180 koolijütsi, kes ei tea Treffneri elust veel ööd ega mütsi. Nemad naudivad suve, südames väike ärevus sügise ees, et siis tulla, võtta üle paljunäinud abiturientide metallkapid ja lausuda rebasevanne.

Niisugune on Treffneri elu. Õpetajad jälgivad heldinult meie sirgumist ja tunnevad äratundmisrõõmu meid aastate möödudes teleekraanilt ja ajaleheveergudelt leides. Abiturientidele soovin julgust – julgust proovida kõike uut, julgust võtta riske ja julgust jääda iseendaks.

Lõpetajatest tänan Kristit, tänu kellele Miilangu traditsioon ei läinud kaduma, Brunot  ja Andreast, kuldaväärt küljenduste ja tabavate fotode eest ning tublisid kirjutajaid Liisi, Maitu ja Kadrit, kes jätavad endast Miilangu tegemisel ja arendamisel kooliellu olulise jälje.

Kallid lõpetajad, kõrget lendu oma sinilinnu kinnipüüdmisel!