Rüütli tänav ei vaja treffneristidele tutvustamist. Suurele osale meist on see igapäevane koolitee ja leidub neidki, kes seal oma reede õhtuid mööda saadavad. Tartu tuiksoonel on igaühele midagi pakkuda. Kui palju me aga teame Rüütli tänava ajaloost? Mis asus sellel tänaseks rohkete söögi- ja meelelahutuskohtadega palistatud tänaval eelmis(te)l sajandi(te)l? Jaani kirikust on ilmselt olnud juttu kunstiajalootunnis, teame üht-teist ehk Spordimuuseumi majast ja loomulikult oleme kuulnud koolimaja saatusest. Kuid sellel 380-meetrisel teelõigul, mida tunneme Rüütli tänavana, on paiknenud palju muudki mainimist väärivat.

Aastal 1775. möllas Tartus suur tulekahju, mis sai alguse just Rüütli tänaval elanud matemaatikaprofessori kodusest õlleteost. Selle tõttu hävis suur osa senisest hoonestusest, mis põhjasõjast oli puutumata jäänud, ja tänava äärde hakati ehitama kivimaju. Enamik praegustest Rüütli tänavat ääristavatest majadest ongi pärit 18. sajandi lõpust või 19. sajandist. Sel ajal sai Rüütli tänav ka oma sirge telje.

Koolihoonest diagonaalis üle tänava leiame silmatorkavate nurgarõdude, sepisvõrede ja paviljonitorniga hoone. Selles majas paiknes sada aastat pagaritöökoda. Saiakeste küpsetamist alustas 1818. aastal Gottfried Blasius Schönrock, hiljem võttis pagariäri üle perekonna järeltulija Julius Frischmuth. Just viimane mees lasi 1894. aastal hoone histroritsistlikus laadis ümber ehitada ning sedavõrd pidulikuna seisab see aadressil Rüütli 13 seniajani. Tegemist pole aga sugugi Rüütli tänava ainukese pagariäriga. Praeguse kohvik Creppi ukse kohal rippuv kringel annab tunnistust, et sellegi hoone endine otstarve on olnud samasugune. Seal asunud Univeri pagaritöökoja ukse kohal rippus vallatu kringel juba 1920. aastatel. 1990. aastatel leiti see hoone pööningult üles ja ennistati oma kohale.

Rüütli tänava omapäraseimate uste tiitli annaksin mina majale number 12, kus tänasel päeval on koha leidnud Krempli-nimeline söögikoht. Selles majas on samuti tegutsenud pagaritööstus. Algselt linnakodaniku elamuks ehitatud maja on suures osas säilitanud 18. sajandi välisilme. Peenemalt saab seda nimetada ka „varaklassistsistlikuks stukkdekooriks“. Olgu nimetus milline tahes, kuid siniste raamide, vapimotiivide ja looklevate vanikutega kaunistatud portaalid mõjuvad helgelt ning jäävad silma ja meelde.

Kahtlemata torkab silma kooli peauksest vasakule jääv erkroosa maja, mis on ajalooliselt kuulunud vabrikant Rathkele. 1880. aastatel on nii see hoone kui ülikooli kiriku rajaja Theodosius Harnackile kuulunud valkjasrohelise fassaadiga naabermaja, mis kannab numbrit 23, ehitatud kahekorruselistena, kuid pärast II maailmasõda lisati sirge joonega kolmas korrus.

Praeguse Hotell Londoni maja keldriruumides tegutses 1930. aastatel Kolme Koopa kohvik, mille lühend Ko-Ko-Ko treffneristidele küll hoopis teisi seoseid loob. Aastal 1937 on ajaleht Huvitav Žurnaal nimetatud söögikohta iseloomustanud koguni kohana, kus „vaimuaristokraadid õngitsesid kohvitassist inspiratsiooni jumalikku sädet“. Seal korraldati nii doominomängu meistrivõistlusi, rahvuste muusika nädalat kui ka Noor-Eesti jõulupeod. Järgmise kümnendi algusaastatel sulges Ko-Ko-Ko oma uksed, kuid 2002 aastal avati need uuesti. Paraku vaid paariks aastaks. Samades ruumides on praeguste gümnasistide vanemate tudengipõlves tegutsenud legendaarne õllekas Humal. Õllerestoranil on kohaga tugevad ajaloolised seosed: samal krundil paiknes 18. sajandi lõpus J. R. Schrammi õllevabrik. Tartu esimene, kusjuures. Kõrvalasuva hoone vaateaknail näeme praegu Abakhani kangavalikut, ent 1930. aastail asus seal hoopis koloniaalkauplus, kust võis osta kaugetest maadest pärit kaupa: teed, kohvi, riisi, suhkrut ja vürtse. 19. sajandil on ka see maja kuulunud õllemeistrile, kes tegi mitmeid ümberehitusi ja ühendas ehitise kõrvalkrundiga. Tänapäeval meenutab seda perioodi hoone ajaloos keldrikorrusel asuv J. R. Schrammi Keller. Kuid 1890. aastast kuni 1922. aastani rentisid seal ruume Postimehe toimetus ja trükikoda.

Värvika saatusega on aadressil Rüütli 6 asuv hoone, mis paikneb Küütri ja Rüütli tänava nurgal. Varasemalt sõjaväe tarbeks kasutatud maja katuseosale rajati 1915. aastal midagi enneolematut: suur terasest ja klaasist fotoateljee. Selle põhjus oli lihtne – piltnikud vajasid töötamiseks loomulikku valgust. 1930. aastatel asus majas Eduard Sellekese fotoateljee, kuid kaks kümnendit hiljem klaaskuubik lammutati. Tänaseks on sellest näha vaid müürijupid katusel. Üle tee paikneb Treffneri-rahva poolt palavalt armastatud Kohvipausi maja, mille on lasknud ehitada nööbimeister J. B. Voigt kõigest kolm aastat pärast suurt tulekahju. Muuhulgas asus selles majas 1920. aastatel grammofone ja raadioid müünud kaubamaja „Teater ja Muusika“. Loomulikult on Rüütli tänaval tegutsenud palju teisigi ärisid, olgu siinkohal märgitud näiteks (maskeraadi)kostüümilaenutus, wäljamaa postmarke müünud „Teadus“, Karl Wengerfeldti spetsiaal-riideäri ja Ida Mälsoni šokolaadi-kompvekiladu.

Suur hulk Rüütli tänava ajaloolisest hoonestusest on teise maailmasõja käigus kannatada saanud ja seejärel rekonstrueeritud. Kuid Tartu ja miks mitte ka Treffneri vaim hõljub sellel tänaval endiselt. Küllap tahavad nemadki saada osa melust, mis Rüütlil alati on kohal olnud. Ühendades endas vana ja uue, annab Rüütli tänav võimaluse saada ülevaate tänapäevasest Tartust, hingata sisse iidse Emajõe Ateena hõngu ja selle kõige kooslust imetleda. Viimast eriti praegusel jõuluajal, kui Rüütli tänav näitab meile iga päev oma säravaimat palet.