Külm tuul ulub Munga tänava majade vahel, lõgistab uksi ja kummitab korstendes. Tänavakivid sillerdavad jäises vihmas, peade kohal rippuvad jõululühtrid õõtsuvad majesteetlikult. Käes on sügav sügis, novembrikuu keskpaik. PÖFFihundid ringutavad argielu taagast lookas selgu ning tõstavad koonu lähima kino poole. Kätte on jõudnud 19. Pimedate Ööde filmifestival.

Mulle meeldib kinos käia. Saalitäis inimesi, kes kõik kaotavad end 120 minutiks, hingavad ühes rütmis ja elavad filmis. Ma ei pane pahaks klassikaliselt hollywoodilikke, emotsioonikeeltel viiuldavaid filme – vastupidi, mul on kodus terve kollektsioon etteaimatava sisuga romantilisi komöödiaid – kuid vahelduseks kulub ära külm sahmakas reaalsust ja tõelist kinokunsti. Nõnda kandideerisin PÖFFile vabatahtlikuks ning oma suureks rõõmuks osutusin üheks neljakümne seitsmest vabatahtlikust, kes 117 hulgast välja valiti. Jagan kogemusi.

PÖFFihundid

Enne festivali algust toimus kaks kokkusaamist, kus festivali Tartu nina Agnes Nurme seletas meile põhjalikult süsteemi – kava, programme, passe, piletipiiksutusmasinaid, kassas müümist – ning, mis peamine, täitis südame ülevoolava ootusärevusega. 13. novembril algas trall. Igaüks sai endale “kodukino”, rolli ning valis graafikust viis-kuus vahetust. Filmi ajal oli kohal neli vabatahtlikku: infotöötaja, kassapidaja ja kaks piletikontrollijat, lisaks veel kohalikud kinotöötajad, kes meid aitasid. Üks vahetus kestis tavaliselt kolm filmi ehk ligikaudul kella poole viiesti poole üheksani. Mina otsustasin olla Elektriteatris piletikontrollija. Õhtud möödusid piiksutamise, “aitäh!”-ide ning “head filmielamust!” soovide toonil hoogsalt. Vabatahtlikuks olemise üks SUURIMAID plusse on priipääse absoluutselt kõikidele filmidele, seda oivalist võimalust kasutasin rõõmuga lausa 18 korda.

Festivalist ja filmidest

Esmakordselt on PÖFF A-klassi festival, see tähendab üks maailma parimaist, konkureerides muuhulgas Berliini ja Cannesi filmifestivalidega. Festivalil linastus kokku mitusada filmi, millest 150 linastus ka Tartus. Filmid olid jaotatud erinevatesse programmidesse, näiteks: Tridensi Debüütfilmiprogramm, kus näidatakse värskete režissööride esimesi ideelende, Postimehe Põhivõistlusprogramm, kus on need peamised-PEAMISED teosed, Vitamiiniprogramm, kus on heatujufilmid jne jne. Festivali teebki ägedaks just see, et paljud filmidest on kas maailma või Euroopa esilinastused, see tähendab, et me oleme kellegi esimene publik – milline au! Päritolumaade seast leiab filme nii Türgist, Kreekast, Usbekistanist, Costa Ricalt, Mongooliast, Austraaliast kui ka näiteks Palestiinast, Iirimaalt, Alžeeriast või Islandilt.
Olgugi et ringitasin kavas 32 nime, jõudsin vaid natuke rohkematele kui pooltele seanssidele, sest mitmed valituist jooksid samal ajal erinevates kinodes. Kurgus on kibe maik – juba need 18 olid priimad, kuid kui paljudest ma veel ilma jäin…

PÖFFi nädal oli kindlasti üks mu lemmikuist terve aasta jooksul. Pärast tundide lõppu riputasin kõikvõimsa vabatahtlike kaardi kaela ning kõmpisin hubasesse Elektriteatrisse. Kui piletid said piiksutatud, inimesed saali lastud ning ka hilinejatele andestatud, siis tõin omale kohvikust võilille- või mõnda muud pentsikut teed, haarasin sooja salli ning potsatasin hääletult oma lemmikkohale teises reas ja nautisin filmi.

Pärast kino koju kõndides mõtisklesin elatud (loe: vaadatud) filmidele ning uinusin õnnis naeratus suul – näed, jälle sai koos Islandi lambakasvatajatest vanameestega lumetormis uidata (vihje filmile “Jäärad”), dementsete vanainimestega tantsu vihuda (vihje filmile “Võti. Maja. Peegel”), kolme jaapanlannast õega ploomiveini teha (vihje filmile “Meie väike õde”), inimhangeldajate võikasse ja karmi ärisse pilku heita (vihje filmile “Paradiisi süit”), tiibetlastest budistidega Lhasse rännata (vihje filmile “Hingerajad”) või saladuslikul põhjusel metroošahti rööbastel ärkanud Sami mälu taastamisele kaasa elada (vihje filmile “Boy 7”). Milline õhtu!

Saba sorgus, nina norgus argiellu tagasi

Kuna PÖFFi filmid pole mitte mingid tavalised filmid (ma tean, kui reklaamilikult see kõlab, palun andestust ja mõistvat suhtumist!), siis need poevad kuidagi eriti hinge, jäävad mõtetesse marineeruma. Nõnda tundub hoobilt ka oma igapäevaelu justkui linateos, mõtted kui subtiitrid, klappidest tulev muusika kui soundtrack.

Õnnetuseks sai festival 29. novembril läbi. Tõstsin kinokruusiks kujunenud termostassi kotist välja, riputasin kaelakaardi varna ning ohkasin rahulolevalt – järgmisel aastal jälle!

IMG_0773 (1)
Vabatahtliku põhivarustus: kava, särk, kaelapael ja kruus (piletipiiksutaja jääb kinoseinte vahele).