Sõõrikud! Just nimelt! Ma tean, et Sa tead, millest jutt käib. Need vastupandamatult võrratud inimleiutised, mis on juba aastasadu vallutanud südameid ning teinud keeli magusaks. Jah, sõõrik on maitsev maiuspala, mida ka me eestlased tihtipeale oma Eesti Pagari punastest ühekordsetest saiakotikestest leiame, aga siinjuures tekibki küsimus: miks kirjutada terve artikkel mingitest paganama sõõrikutest? Kallis lugeja, sõõrik pole vaid pelgalt kondiitritoode, sõõrik on tähelepanuväärne lugu ajaloost, majandusest, filosoofiast, inimkonna tehnoloogilistest läbimurretest ja paljust enamastki.

Kuigi varajasi sõõriku esivanemaid kohtame juba Marco Polo aegses Hiinas, „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudes ning isegi Cato Vanema traktaadis „De agri cultura”, siis tänapäevase sõõriku juured pärinevad seitsmeteistkümnendal sajandil Ameerikasse kolinud hollandlaste köögist. Sealne õlis küpsetatud maius, varasema nimega olykoek (õline kook), hakkas kohalikus kultuuriruumis kandma nime dough-nut. Hollandlaste koogikestel polnud keskel ikoonilist auku, mille järgi me tänapäeval sõõrikuid ära tunneme, vaid need olid pallikujulised. See tekitas probleeme, sest need sõõrikud olid alati kas seest toored või üleküpsetatud. Ajaloos leidub üks episood, kus ameeriklasest meremees Hanson Gregory oli 1847. aastal väga vihane oma seest toorete sõõrikute peale ja otsustas need keskelt õõnestada. Gregory kapriisse käitumise tõttu me väidetavalt oma tänapäevase seest õõnsa sõõriku saimegi. Suure populaarsuse pälvis sõõrik esimese maailmasõja päevil, kui Päästearmee sõõrikutüdrukud koduigatsuses Ameerika sõdureid nendega rõõmustasid. Kahekümnenda sajandi jooksul sõõrikute edu aina kasvas ja kasvas: sõõrikud said endale tänapäevase ingliskeelse nimekuju donut, leiutati automaatne sõõrikumasin, avati sõõrikukohvikuid, said alguse brändid nagu Krispy Kreme ja Dunkin’ Donuts. Olemegi jõudnud tänapäeva, kus sõõrik saiakeseletis ja kohvikutes on meile igapäevane nähtus.

Kas mäletate, kui ma nimetasin artikli sissejuhatuses sõõrikut inimleiutiseks? Seda tegin ma nimelt sellepärast, et seal, kus inimese käsi mängus on, on alati võimalus, et midagi keeratakse tuksi. Kuigi sõõrik on oma olemuselt midagi väga lihtsat, on see, mida me saame, tihtipeale pettumust valmistav. On arusaadav, et poe saiakesed ongi paras masstoodetud pläust, millest suurt kvaliteeti oodata ei tasu, aga kui ma pean lahkuma nördinuna isegi kohast nimega Sõõrikumeistrid, siis on midagi väga valesti. Olen õnnelik, et on vähemalt mõnigi koht Tartus, kust on võimalik sooja sõõrikut saada, aga kahjuks Eedeni Sõõrikumeistrite sõõrikud pole minu jaoks piisavalt magusad ja on veidi vale tekstuuriga. Õnneks pole minu kogemused sõõrikutega ainult kehvad, sest pealinnas ringi uidates olen jõudnud väga maitsvate sõõrikukogemusteni ning Narva maanteel asuv kohvik Pontšik on minu jaoks must go. Loodetavasti saavad ülimaitsvad sõõrikud ka meie kallis ülikoolilinnas ühel hetkel kättesaadavaks reaalsuseks.

Hinnatõusud ei ole sõõrikute jaokski võõras teema ning on väga huvitav jälgida, kuidas erinevad jaeketid sellele lähenevad. Rimis olen näinud, kuidas tavalise šokolaadisõõriku hinda on keritud viimase aasta jooksul vaikselt pea kolmandiku võrra kõrgemaks. Coopi lugu on lausa naljakas, kuna hind, mis oli alati naeruväärselt kõrge 1,55 €, oli ühel päeval järsku alla kaheksakümne sendi ja nüüd on koos teiste konkurentidega tasakaalustunud ühe euro lähedusse. Lidl on suutnud küll hinnad küllaltki madalad hoida, kuid nende sõõrikud mind eriti ei isuta, sest neil puudub sisemine täidis. Kui vaid läheks üles ka poesõõrikute kvaliteet, mitte ainult hind, oeh.

Head asjad siin maailmas on tihti üleilustatud. Kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis paraku see üldiselt nii ka on. Kes iganes teab hiphopist midagi, teab lugu muusikaprodutsent James Dewitt „J Dilla” Yancey albumist „Donuts”. Tegu on kurikuulsa ning ülimalt kõrgelt hinnatud instrumentaalmuusikaalbumiga, mis ilmus kolm päeva enne artisti surma. Legendi järgi komponeeris Yancey albumi haiglavoodist, kasutades analoogseid vahendeid, et tükeldada kokku ülimalt keerukaid ja ilusaid sämpleid. Album algab outro’ga ning pärast kolmekümmet hiphopi juveeli jõuab algusesse tagasi, moodustades tsükli, sõõriku. Tegu on tõelise meistriteosega, mille kuulamist soovitan kõigile. Kahjuks on kogu albumiga kaasas käiv jutt rohkem müüt kui tõde. Lugedes Yancey elulooraamatut „Dilla Time”, sain teada, et tegelikult enamjaolt valmis „Donuts” Yancey kodus ning ta kasutas täitsa tavalisi arvutiprogramme, millega tol ajal muusikat valmistati. Albumi palad sündisid ilma nimedeta, need andis lugudele pärast albumi toimetaja, nii et kõik, kes üritasid neist mingeid salajasi sõnumeid välja lugeda, said paraja pettumuse osaliseks. Albumi nimi tuli lihtsalt sellest, et Yancey’le meeldis väga sõõrikuid süüa. Tagatipuks sain ma teada, kuidas Yancey inimesena oli paras tõbras. Ära kunagi kohtu oma kangelastega. 

Meil tuleb harjuda pettumusega, sest seda tuleb elus ette nii või naa, kuid ei tasu unustada, et pettumuste taga ootab meid tihtipeale midagi ilusat. Maakera tiiru peale saab koledast päevast taas ilus. Pärast talve pakast ja pimedust saabub taas valgust ning elu täis kevad. Majandus peab ju ühel hetkel ikka tõusma. Eks elu olegi üks magus sõõrik, millest me võtame tükk tüki haaval ampse, käies ringiratast, kuni see lõpuks otsa saab.