Auh! Auh! Mjäu! Neid sõnu leiab ilmselt kõige tihedamini lasteraamatutest. Huvitav on see, et nende sõnade liiginimetust kohe kindlasti lasteraamatust ei leiaks. Nagu 10. klassi eesti keele tundides õpitakse, on nende sõnade nimetus „onomatopöa” ehk sõnad, mis jäljendavad hääli ja häälitsusi. Nähes, et need sõnad on tihti ühed esimestest, mida lastele õpetatakse, tasub teadlik olla selliste sõnade huvitavatest lingvistilistest omadustest. 

Sõna „onomatopöa” on algselt tulnud vanakreekakeelsest ὀνοματοποιία (onomatopoiéō, „nime tegema”), mis on liitsõna, moodustatud sõnadest ὄνομα („nimi”) + ποιέω („tegema, looma”). Mõlemad sõnad väärivad hetkeks meie tähelepanu. Esimene neist, ὄνομα (ónoma), on nii tähenduselt kui ka kõlalt sarnane või isegi samasugune eestikeelse sõnaga „nimi”. Ja tõepoolest, paljud keeleteadlased usuvad, et need sõnad on tegelikult kauged sugulased. Kreeka keelde kui indoeuroopa keelde on tulnud see sõna indoeuroopa algkeelsest tüvest *h₁nómn̥, millest on tulnud ka paljud teiste Euroopa keelte sõnad nime jaoks, nagu name (ingl.), nom (pr.), имя (imja, vk.) ja muud. Neid sõnu nähes on raske mitte märgata nende sarnasust eestikeelsele sõnale „nimi”, kuid asja teeb segaseks teadmine, et eestikeelne sõna pärineb Uurali algkeelsest tüvest *nime. Nagu kõik eestlased loodetavasti teavad, kuuluvad indoeuroopa keeled ja Uurali keeled erinevatesse keelkondadesse. Seega on väga ebatavaline näha, et mõlemas algkeeles eksisteerib nii sarnane sõna sama mõiste jaoks. Paljud keeleteadlased usuvad, et see viitab kahe keelkonna ühisele eelkäijale, kuid on ka keeleteadlasi, kes arvavad, et sõnade sarnasus on kokkusattumus või üks keel laenas sõna teiselt kunagi ammusel ajal. 

Sõna „onomatopöa” teine osa, ποιέω (poiéō, „tegema, looma”), pakub huvi, sest sõna „onomatopöa” omadussõnaline vorm annab vihje selle osa tähendusele. „Onomatopöa” omadussõnana võtab kuju „onomatopoeetiline”. See on nii sellepärast, et sõnast ποιέω on tulnud eesti keelde ka sõna „poeet”, mis tähendab seega otsetõlkes looja või tegija. 

Onomatopoeetilistest sõnadest rääkides on võimatu vältida sõnade kõla ja tähenduse vahelise seose arutelu. Tavaliselt õpetatakse meile, et sõnade ja nende tähenduse vahel ei ole mingit seost – pole vahet, kas me kutsume koera „koeraks” või „kassiks”, kuni kõik kasutavad sama sõna. Need häälikud, millest sõna koosneb, ei näita selle sõna tähendust. Ainsaks erandiks peetakse onomatopoeetilisi sõnu, sest nende sõnade ainus eesmärk on jäljendada mingit häält. Pauk, kõmm, kulin/kulisema, ruigama, hirnuma – kõik need sõnad koosnevad häälikutest, mis vihjavad nende tähendusele. Mitmed rääkimist kirjeldavad tegusõnad on ka onomatopoeetilised. Selliste tegusõnade hulka kuuluvad mõmisema, sosistama, röökima ja ka näiteks pomisema, mis mingil segasel põhjusel on ilmselt tulnud samast tüvest, millest on tulnud ka põmm. Kuid on ka nimisõnasid, mille päritolu on tõenäoliselt onomatopoeetiline. Ma ei mõtle sõnu nagu „haugatus”, mis ikka kirjeldavad helisid, vaid sõnu nagu „mull”, mis on küll tuletatud tegusõnast mulisema, aga ise häält ei kirjelda. On ka näiteks loomi, kelle nimed on tõenäoliselt tuletatud nende häälitsustest, näiteks „parm”, kelle nimi on putuka madalast ja põrisevast häälitsusest tuletatud. 

Onomatopoeetilisi sõnu teeb huvitaks ka see, et sõltuvalt keelest muutuvad ka häälitsused. Seda muutumist põhjustab fonotaktika – keele reeglid, mis määravad, millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte (EKI ühendsõnastik 2026). Teisisõnu, igal keelel on erinevad reeglid selle jaoks, millised tähed tohivad olla järjest. Näiteks, eesti keeles tohib sõna alguses olla kaashäälikuühend „sp”, nii et meil saavad eksisteerida sõnad nagu „spaatel”. Samas, hispaania keeles ei tohi olla sõna alguses selline kaashäälikuühend, nii et hispaaniakeelne vaste on hoopis espátula. Sarnastel põhjustel teeb eesti keeles part häält „prääks prääks”, aga prantsuse keeles teeb part hoopis häält coin coin (kuä kuä). Nende sõnade hääldus on üsnagi erinev, kuid kui kuulata pardi häält, siis tegelikult suudab ette kujutada mõlemat kirjapilti. Kasutades näitena varem mainitud sõna, eestikeelse sõna „sosin” vaste ladina keeles on susurrus. Taaskord on näha, et kahes keeles, mis pole suguluses, on mingi mõiste jaoks väga sarnane sõna. Kuid see näide kahest sarnasest sõnast on ju muidugi onomatopoeetiline. Kui vaadelda sõnu, mille nimetus ei tule mingi heli järgi, siis ei peaks need erinevates keelkondades sarnanema, eksju? Kuid kas tõesti ei ole sõnade kõla ja nende tähenduse vahel mingit seost? Olgu, pole vahet, kas sa kutsud koera „koeraks” või „kassiks”, aga kas sa saaksid kutsuda nõela „palliks”? On midagi sõna „pall” häälikutes, mis paneb selle kõlama ümaramalt: see kasutab labiaalset ehk huultega tehtud p-tähte, mis juba olemuslikult tundub kuidagi ümar; selle sõna ainus täishäälik on [a:], mis on madal tagavokaal ning ei tundu sugugi nii terav kui näiteks [e:] või isegi [i:]. Üks kõige tähtsam ja tulisem vaidlus keeleteaduses ongi just see: kui palju mõjutab sõnade kõla nende tähendust? Sellise tulise teemaga seostub paljude jaoks üks kindel uurimus: buba ja kiki. 

Buba ja kiki on kaks pseudosõna, mille mõtlesid välja 2001. aastal teadlased V. S. Ramachandran ja Edward Hubbard oma uuringu jaoks. Nende uuringus näidati inimestele pilti kahest erinevast kujundist, üks sakiline ja terav ning teine ümmargune ja sopiline. Seejärel paluti osalejatel öelda, kumb kujund peaks kandma nime kiki ja kumb nime buba. Uuringu jaoks võrreldi kahte erinevat kogukonda: inglise keele rääkijaid Ameerikas ja tamili keele rääkijaid Indias. Sõltumata erinevatest kultuuridest vastasid mõlemas rühmas >95% inimestest, et ümmarguse kujundi nimi on buba ja sakilise nimi kiki. Järgnevate aastakümnete jooksul on uuringut korratud erinevates riikides ja erinevate keelte kõnelejatega, ja tulemused ei ole suurelt muutunud. Kuigi teadlased ei ole kõik nõus, et see tõestab, et häälte ja tähenduste vahel on mingi seos, siis vähemalt see uuring omal viisil vihjab sellele. Ja kas see ei tundu ka mingil määral loogiline? Muidugi mina pole mingi keeleteadlane ja minu sõna ei maksa siin midagi, aga kas üllatavalt paljude sõnade kõla ei meenuta mingil viisil nende tähendust? Kas see ei ole näiteks võimalik, et voolav jõgi kõlab inimesele nagu jõgi-jõgi-jõgi? Kas visatud kivi ei kukuks maha kolksatusega, mis kõlaks nagu kõmmdi? Kas sõna „muld” ei kõla kuidagi pehmemalt kui terava kõlaga „liiv”? On kerge otsida selliseid väikeseid näiteid sõnadest, mis juba oma olemuselt meenutavad enda tähendusi. Kas on ka päriselt kvalitatiivset tõestust, et see seos on olemas, on küsimus, millele vastavad tuleviku keeleteadlased.