Ikka ja jälle saab internetiavarustest lugeda mõnd arvamuslugu, kus taaskord nenditakse, et eesti keele olukord on halb ning noorte keelekasutus pealiskaudne. Tahtsin aga teada, mida arvavad sellest teemast need inimesed, kes päriselt aastast aastasse seisavad klassi ees ning innustavad noori eesti keelt õppima. Sestap otsustasin võtta julguse kokku ning vestelda kolme meie kooli eesti keele õpetajaga, et saada kätte pilt sellest, kuidas läheb meie keelel ning milline on selle tulevik.
Kõik algab inimesest
Siinkohal tuleb tõdeda, et eesti keele õpetajatele on ette antud küllaltki kõva pähkel, millest läbi närida. Keskmisel treffneristil on arusaam, kui oluline tööriist on elus hea eesti keele oskus ning võime ennast tabavalt väljendada. Samas tulevad õpilased tundi eelhäälestusega, et eesti keel on raske. Siin tulebki mängu õpetaja, kelle ülesandeks on neid õpilasi motiveerida ning tekitada huvi keele vastu.
Klasside keeletase aga erineb olenevalt aastast. Mõnel aastal on tasemete erinevus märgatavam, mõnel aastal vähem. Kõige tavalisemaks erinevuseks on läbi aastate see, kas inimene suudab iseseisvalt mõelda ning oma mõtteid sidusasse teksti paigutada. Olenemata keeletasemest on üks asi kindel: pole tähtis, kui osav õpilane gümnaasiumi alguses ka poleks, on kõigil alati võimalus areneda ning oma keelt nüansirohkemaks lihvida.
Eksam, eksam, eksam
Nii mõnegi õpilase jaoks on eesti keele tundides käimise eesmärgiks vaid riigieksamil kõrge tulemuse saavutamine. On küll tõsi, et riigieksam on mingil määral seotud eluliselt vajalike keeleoskustega – sisupunktid kirjandis hindavad mõtlemisoskust. Keskendudes ainult eksamile, jääb tagaplaanile keeleline loomingulisus ning keele sügavam mõistmine.
Kitsaskohtadest toodi peamiselt välja lugemisülesandeid ning nende otstarbekust. Ülesanne ei kontrolli niivõrd õpilaste lugemisoskust ning pigem peidab enda taha riigieksami madalaid tulemusi. Loomulikult ei saa üks eksam ka hõlmata kõiki oskusi, mida võiks vaja minna edasiõppimisel või tööturul. On oodatud, et mingeid oskusi õpitakse keeletunnis.
Keel ja kirjandus
Nii nagu on yin ja yang, on eesti keel ja kirjandus – ei saa olla ühte ilma teiseta. Kui eesti keele tund jääb pisut tehniliseks, siis kirjanduse tunnis domineerib eelkõige mõtlemine, empaatia arendamine ning suuline väljendusoskus. Tehnoloogiaajastu pealetulekuga on viimane neist muutunud kõige olulisemaks oskuseks, mida keeleõppe puhul rõhutada tuleb. Nii vaheldusrikas keeleoskus kui ka emakeeles kõnelemine on oskused, mida on vaja õppida ning harjutada. Kui aga visata pilk peale sellele, kui palju on õppekavas eesti keele ning kirjanduse kursuseid ning kuidas need on jaotatud, võib meel muutuda veidi nukraks. Tõdemus, et eesti keele kursuseid on liiga vähe, võib saada tuge ka sellest, kui võrrelda eesti ning inglise keele kursuste arvu, kus inglise keelt on õpilastel rohkem. Sellest tulenevalt võib ju mõtiskleda, et kus meie väärtused tänapäeval paiknevad.
Teeme paremaks
Astume korraks fantaasiamaailma, kus Treffneris on lühikesed söögijärjekorrad ja arvestuses täpselt see, mida kodus õpitud sai. Sealt leiame veel põnevaid asju, millega on keeletunde arendatud. Esmalt on tundides rohkem arutelu ning suulist argumenteerimist. Ajastul, mil tekstirobotil on võimalik õpilasele tekst ette kirjutada, on just suuline argumentatsioon see, mida koolis lihvima peaks. Selles maailmas ei kõla õpilaste huvitavad ideed mitte ainult koolipingis vaid ka ajakirjanduses. Nii on noortel suurem võimalus avaldada oma nägemust selle kohta, milline maailm peaks olema.
Viimaks
Minu vestlustes õpetajatega jäi aga siiski õhku üks kurb pidepunkt – noorte keeletase on langemas. Eesti keeles ei ole tavaliselt kõik nii must-valge, kuid just see on. Kui me jõuame kohta, kus noored ei huvitu enam keelest või selle rääkimisest, siis on ka keele hääbumine käega katsutav. Niisiis, kallis Miilangu lugeja, kui võtad midagi kaasa loetust, siis olgu selleks, et ole oma keelekasutusest teadlik ning kasuta keelt mõtestatult. Selline suhtumine on see, mis viib meid edasi ning tekitab ka keeleõpetajale head meelt.
(Suur tänu Triinu Palo, Karin Soodla ning Age Salo, et olite nõus minuga vestlema.)
Kommentaarid