Lepatriinu, täpsemalt seitsetäpp-lepatriinu, on mardikaliste seltsi ja lepatriinulaste sugukonda kuuluv putukas.
Seitsetäpp-lepatriinul on tohutult palju rahvapäraseid nimesid: kirilind, lepalind, lepatiiu, lepalind, leeslind, leeskana, maarjakana, kirilind, käokirjes, käolehm, maarjalehm, jumala lehmake, kirjulehmake, merihärg, jumala loomake, taevataadi karjane ja lambrine.
Teadagi on lepatriinud tuntud just tänu oma erepunastele kattetiibadele. See on putukale ka ühtlasi tema nime andnud: vanemas eesti keeles tähendas „lepp” verd. Peale punaste lepatriinulaste võib meil kohata ka kollast õnnetriinut, oranži käokirjakut ja musta kilptriinut.
Oranžikas vedelik, mida lepatriinu ärrituse korral eritab, on hemolümf, lülijalgsetel ja limuskitel esinev verelaadne kehavedelik. Teatud loomaliigid kasutavad seda kaitsemehhanismina, eritades röövloomade peale tahtlikult oma mürgist verd või haisvat hemolümfi.
Vahel toimuvad lepatriinudel ka hulgiränded, kus sajad ja tuhanded putukad üle maade ja merede lendavad. Üle mere lennates väsivad nad aga paratamatult ära ja kukuvad vette. Kaldale uhutud lepatriinud toovad rahvapärimuses sõda ja/või suurt hävingut.
Lepatriinu täppide arv ei näita tema vanust, kuid aitab liigi määramisega. Peale seitsetäpp-lepatriinu elutseb Eestis veel näiteks viistäpp- ja kakstäpp-lepatriinu.
Lepatriinud võivad peituda nii rohttaimede lehtedel, puude otsas kui ka põõsastes, peaasi, et läheduses oleks nende lemmiktoit – lehetäid. Talviti leiavad nad peavarjuks kas kiviprao, lehekõdu või näiteks mõne heki.
Toidulaud on neil putukail üsna mitmekesine. Sinna kuuluvad nii õietolm, lutikate munad, nektar kui ka poilaste vastsed. Lepatriinusid endid söövad sipelgad, linnud, ämblikud, väiksemad imetajad ja suure toidupuuduse korral isegi teised lepatriinulased!
Folkloori kohaselt peaksid lepatriinud tarkadele ja tähtsatele tulevikku ennustama, seepärast oli ka rangelt keelatud lepatriinude vigastamine või tapmine. Ennustamine käib järgmiselt: putukas võetakse pihku ja lastakse lendu, samal ajal hoolsasti uurides, mis ilmakaarde too lendab. Üldiselt toob lõuna poole lendamine kasu, põhja poole kahju.
Lenda, lenda, merihärg!
Näita, kuspool sõda on!
Tartumaal või Taanimaal,
Saksamaal või Saaremaal
Lenda, lenda, lepatriinu,
näita välja, kus mu peig,
kas on maa pool või mõisa pool,
linna pool või ranna pool
Peale selle on lepatriinudelt ka küsitud, kustpoolt tuleb sõda, peigmees või kiri, kus on kodu, kari või vanemad jne. Igatahes noilt putukailt sai kõik vajaliku teabe kätte. Kui aga lepatriinu mingil imekombel lendama hakata ei tahtnud, lausuti järgmised sõnad:
Lepatriinu, lenda ära!
Tuul tõuseb!
Lepatriinu, lenda ära,
pesa põleb, pojad sees!
Kommentaarid