Kas söögivahetunnid on õppealajuhataja Aime Punga poolt välja töötatud kõrgtehnoloogiline süsteem või hoopis paberil eksisteeriv bürokraatia? Meie koolipäeva kõige strateegilisemad 35 minutit nõuavad enamat kui lihtsalt nälga – need nõuavad taktikalist planeerimist.

Olen oma pikaajalise uurimistöö tulemusena välja selgitanud, et esimesel pikal vahetunnil tekib üle 15-meetrine järjekord vähem kui minutiga pärast koolikella helisemist. Vaadeldes õpilasi kui näljaseid kiskjaid keset keskpäevast savanni, olen leidnud viis erinevat ellujäämisstrateegiat.

1. Näljase lõvi sprint

Strateegia kujutab endast ülikiiret reageerimist ja spurtimisoskust söökla suunas. See sobib vaid tõelistele kiskjatele, kellel on teatav geneetiline eelsoodumus, ning sellist sööstmist harrastatakse üldjuhul esimese pika vahetunni alguses.

Positiivne on see, et tõenäosus pääseda sööma ilma igasuguse järjekorrata on suur. Negatiivse poolena võivad sellega kaasneda kaasõpilaste imestunud pilgud, kui elu eest söökla poole tormata. Samuti riskite oma mainega õpetajate ees, hakates asju kokku pakkima paar minutit enne kella. Seljakoti luku vaikselt kinni tõmbamine on klassiruumis justkui relva laadimine. Õpetaja võib rääkida veel väga olulisest teemast, kuid enam see ei loe. Adrenaliin on laes, kuid oluline on jääda rahulikuks, seada end mugavalt lähtepakule ja oodata koolikella kui stardipauku, et siis elu eest söökla poole tormata. 

2. Mungalik ootamine

Kõige riskivabam valik ja kindla peale minek, mida harrastab enamik õpilaskonnast, on lihtsalt järjekorras passimine. Sellise ootamisega võib aga õppureid tabada eksistentsiaalne kriis. Järjekorras seistes jõuab inimene läbi mõelda kogu oma senise elu ning kahetseda kõiki oma tehtud valikuid. Kindlasti käib peast läbi ka halastamatu küsimus: „Kas see maksakaste on tõesti väärt nii suurt ajalist investeeringut?“

3. Hasartmängija vahetunni lõpus

Seda harrastavad kooli kõige kogenumad karjaliikmed – abituriendid. Strateegia seisneb selles, et sööma tuleb minna alles viimasel minutil. Esimesel pikal vahetunnil on see riskantne, kuid teisel täiesti tehtav ja kahtlemata kõige ajasäästlikum variant.

Siin on aga omad ohud. Esiteks riskite järgmise tunni alguses monoloogiga teemal „Treffnerist ei hiline kunagi…“. Teiseks võib eelmise päeva ahjukartulitest vaid und näha. Positiivne külg? Sööklatädi lubab tihti julgemalt toitu võtta ja vahel jagatakse isegi lisamagustoite. See on taktika, mis tasub end ära ainult kõige tugevama närviga mängijatele. Esiteks nõuab see külma kõhtu, et ignoreerida nälga ja oodata kannatlikult hetkeni, mil järjekord on hajunud. Teiseks on tegu kõrgete panustega mänguga: te kas väljute sööklast võitjana koos lisamagustoiduga või kaotate kõik, jäädes ilma nii eelistatud roast ning riskides tundi hilinemisega kaasneva halva mainega.

4. Sotsiaalne sisseimbumine

Teil pole piisavalt kiireid jalgu, et konkureerida kooli kõige väledamatega, ning puudub ka närv, et oodata vahetunni lõpuni. Järjekorras passimine ei tundu samuti atraktiivne. Ühtäkki tuvastate järjekorras kaugel eespool oma sõbra ning tollest hetkest peale tunnete end kui lahutamatud siiami kaksikud.

Ettepoole trügimisel on üks kindel tehnika: mitte kunagi ei tohi vaadata selja taha! Tuleb liikuda sihikindlalt sihtmärgi poole, nagu oleks teil talle edastada elulise tähtsusega infot. Samuti on kriitiline vältida silmsidet rivaalidega! See nõuab paksu nahka ja harjutamist, sest kaasnevad ohud on reaalsed, nimelt võite saada terve järjekorratäie uusi vaenlasi.

5. Kehalise kasvatuse „VIP-pääse“

See on saatuse suurim kingitus. Kui tunniplaanis on kehalise kasvatuse tund vahetult enne söömist, on piisava kiiruse juures võimalik pääseda löögile täiesti ilma järjekorrata. 

Seejuures tuleb riietuda sama kiiresti kui väljakutsele ruttav tuletõrjuja. Riietusruumist väljudes tuleb võtta kurve, jäädes samal ajal elegantseks nagu seda on Eha Paabo. Oled leidnud elus tõelise õnne, kui sööklas olete vaid sina ja Svetlana. See on privileeg, mis avaneb heal juhul vaid kord nädalas, kuid kui see juhtub, on tunne justkui viibiksite VIP-pääsmega lemmikartisti kontserdil.

Söömine ei ole lihtsalt bioloogiline vajadus, vaid see nõuab kompleksset strateegilist planeerimist ja taktikalist läbiviimist. Soovin teile kõigile külma närvi ja mis peamine, et kõik teie tunnid enne söögivahetundi oleksid kehalised kasvatused!