Kui küsida õpilaste käest, mida nad oma koolikapis hoiavad, vastatakse tihtipeale tagasihoidlikult „mitte midagi” või „ei midagi erilist”. Ühed lausa ütlevad, et ei viitsi üldse kappi lahti teha. Tegelikkus on hoopis mitmekesisem. Iga kapp jutustab omaette loo sellega, mida omanik seal talletab – leidub kõike alates igapäevastest õppevahenditest kuni täiesti ootamatute leidudeni – ja vahel ka asju, mida on raske seletada.

Ellujäämine koolipäeval

Kõige tavalisemad on muidugi need asjad, mis teevad õpilasest õpilase: õpikud, vihikud ja muud õppevahendid. Paljudes kappides leidus ka midagi, mis aitab koolipäeva lihtsalt üle elada: koolikotid, tunniplaanid, veepudelid ja hädavajalikud kalkulaatorid. Vajadusekohaselt ka kehalise kasvatuse ja trenniasjad. Ning otseloomulikult nagu treffneristi kord ja kohus ette näeb – vahetusjalanõud. Leidus nii tavalisi tosse, kingi, sandaale, Lidli plätusid kui ka Pikne McQueeni krokse.

Eesti ilm

Nagu arvata võib, on suur osa kappide sisust riided: joped, mantlid, mütsid, sokid ning sallid erinevates toonides. Jahedamate olude sunnil on osadel olemas (klassi)pusa. Sügavamalt kaevates nägid ilmavalgust ka paar sääresoojendajaid. Mõne kapi puhul võiks arvata, et tegemist on väikese varugarderoobiga – igaks juhuks, kui ilm või päev ootamatult muutub. Mõni tunnistas, et hoiab kapis 5 erinevat paari jalanõusid.

Salajane toiduladu

Mitmes kapis peeti ka väikest toiduvaru: lihtsamate tagamõtetega snäkkidest, näiteks kommid, batoonid ja üksik õun, kuni pikema projekti ootel olevate konserveeritud maisi- ja hernepurkideni. Kusjuures projekti autorid seletasid, et hernepurk on plaanis nahka pista 11. klassi lõpus pärast UPT esitamist ning maisipurk jääb ootama 12. klassi lõppu. Muidugi ei saa ilma mustade päevade šokolaaditükita ja kiirnuudliteta, mida vahetunnis krõmpsutada. Ja no kui juba snäkkida, siis 2 kg viinamarju leidub ka kindlasti kusagil. Mõni õpilane on kogunud kappi energiajooke, teisel passib kali käeulatuses. Kolmandatel istuvad „vägijoogid” vagusi.

Kaunis praktiline

Ikka leidub kappides niisama asju, mida võib kindlates olukordades vaja minna, näiteks hügieenitarbed, kamm, hambahari, lõhnaõli ja kingalusikas. Panin kirja ka valiku esemeid, mida järgmisel aastal sooviksin isegi kapis hoida: pleed, kahvel ja mängukaardid. Väga huvitav oli näha, et iga kapp on tõesti omanäoline – mõnes leidub rattavõtmeid, võrkpalle ning saalihoki kaikaid, samas kui kõrval kapis peidavad end foolium, tsellofaan, pesulõksud ja natuke midagi elektroonikaalast. Väidetavalt võib vähemalt ühes kapis paikneda ka Rolexi käekell ühes Lamborghini võtmetega.

Kuidas see siia sattus?

Rõõm on öelda, et õpilased ei valmistanud pettumust oma kapi sisu laiali harutades. Mõne asja puhul tuli vähemalt kaks korda üle küsida, kas kuuldu vastab ikka tõele. Kujuta ette, et su naabri kapis elavad kepphobune, ruupor, plastmõõk ja pang – nendega saaks mõne naljaka stseeni toime pandud küll. Mõnedes kappides leidus puhast kulda: betoonivalamisauhind, tuumapommi valmistamise materjal, pool kapi sisust hõlmav vihmaveetoru jupp, Edgar Savisaare kostüüm ning labidas. Päris kirju pildi võib anda ka nähtus, kus kapis on värvi järgi ritta asetatud rohkem kui 20 erinevat energiajoogipurki. Samuti leidus mõõdulint, mille päritolu jäi kahtlaseks.

Natuke kaost

Lisaks praktilistele ja ootamatutele esemetele leidus kappides ka segadust: prügi, tühje pudeleid, paberihunnikuid ja „iidseid õpikuid”, mille täpne vanus jäi teadmata. Mõnes kapis oli aga lihtsalt… tühjus.

Isiklik puudutus

Kuigi esialgu väideti, et midagi pole, võiks boonuspunkte jagada kapikaunistajatele, kelle uste taga leidus erinevaid sisustuselemente: motiveerivad ning südamlikud pildid ja postrid, peeglid, kleepsud nii uste sise- kui ka väliskülgedel, prinditud trollface’id, paberist draakonid ja brainrot’i figurine’id. Ühest kapist leidsin miniatuurse pingi, millele oli asetatud kaks Pokémoni kujukest. Teise kapi lävel kohtusin lemmikloomana esitletud stressipall Bänkyga. Omanike sõnul oli ta neile eelmiste kapikasutajate poolt pärandatud. Ta kipub asju määrima, kuid on liiga armsaks saanud, et lihtsalt minema visata. Samuti oli tore näha kaisurotti ning Miilangut kohalikes kappides. Kuid õigest garderoobikapist ei puudu ka luukered ega kadunud unistused – vähemalt on nad kindlas kohas.

Kogemus on pärandus

Selle asemel, et kapis valitseks tühjus, küsisin meie abiturientidelt nõuandeid, mida nemad soovitaksid treffneristidel kapis hoida. Mitmed panid ette, et raskemad päevad võivad kindlasti teha helgemaks kommid või mõni energiajook. Naeratuse saab näole maalida lustakas pilt kapi uksel, seda ka toredad (Kohvipausi) kleepsud. Arvatavasti kõige loogilisem oleks kapis hoida kingalusikat, koorilauljatel noote ning – minu arvates geniaalne lüke – teklit. Ei teki probleemi, et see tähtpäeval koju ununeks.

Kuigi paljud õpilased väidavad, et nende kapis ei ole midagi huvitavat, näitab tegelikkus vastupidist. Mõnikord ei peitu kapi sisu mitte ainult asjades, vaid ka harjumustes: „Ma olen igal aastal kapivõtme septembris ära kaotanud ja juunis uue võtme ostnud. Sellel aastal samuti.”
Lõppkokkuvõttes on üks asi selge: koolikapp ei ole lihtsalt kapp, vaid väike ellujäämiskomplekt, kuhu mahub kõik vajalik ja natuke rohkemgi.

„Kõike head ja paremat, et koolis vastu pidada. Ärge hoidke tagasi!”