Metamorfoos

Olin värvidest väsinud ja raskesti tabatav,
kergesti jalust rabatav
ning eimiski näis vabastav.
Läbi lilleliste aasade aastad
eal ei oleks kukerpallitanud.
Miski tajumatu aina anus,
et ma endalt vabandust paluks.
Siiski
suur tammgi ei sündinud üle öö,
ta põlvest põlve käis 
ja kunagi ka tema kaduv näis.
Kes olen siis mina loomaks loodust,
juhust sundimaks?

***

Palavikuliselt otsib looja
hingehelinat.
Jalad tugevalt maas
pea peaaegu et pilvedes,
sest nii, kui tõuseks lendu,
kaotaks ta alatiseks maa
ja peaks elama selles helinas.

***

Sulg kurgus on kerge, kuid kriipiv.
Kui jõudes tagasi on aeg liikunud edasi,
mida oodata dissonantselt tõelt?
Pole hullu juhul, kui olengi hull.
On seinu valgeid ja lagesid musti.
Rõhk pole kunagi liiga rõhuv.
Ma hingan vaid õhust 
ja sellest tundest mu kõhus.
Suled langevad aeglaselt ja kaua,
mitte kunagi otse,
sest nad on kerged, nõnda piinavalt pisikesed
ja valusalt valutud.