Filmindusest spordi ja elu nautimiseni – 12.e klassi abiturient Paul Piirimäe on aktiivne noor, kes tegeleb vabal ajal peamiselt filmindusega, mis on andnud nii kogemusi kui ka stipendiume. Väljaspool filmindust tegeleb ta veel mitmete teiste hobidega. Alustades stardijoonelt ja lõpetades metsa vahel, tegelenud Miilangus ja laulnud Animas. Oma peamiseks eduks nimetab ta suurepärast pingetaluvust, pühendumist ja oskust omistada head kriitikat. Lisaks väärtustab ta enda iseloomuomadusi, nagu näiteks südamlikkus, tegusus ja mõistev suhtumine, kuid need on vaid mõned näited mitmetest.

Paul Piirimäe HTG 142 ballil
Foto: Elis Ursula Lihtmaa

Filmindus

Pauli teekond sai alguse juba põhikoolis, kui ta tegi videoklippe venna ja õega ning tal tekkis huvi monteerimise ja üleüldise filminduse vastu. Ametlikku filmindusemaailma jõudis Paul 10. klassis, kui Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis (edaspidi KJPG) avati Tartu Filmikool.

Paul räägib lähemalt: „Vabal ajal tegelengi peamiselt filmindusega. Mõned perioodid ongi sellised, kus pärast kooli suundun otse KJPG-sse, et filmikunstiga tegeleda. Minu unistus filminduses oleks jõuda täispika filmini ning luua peamiselt eesti filme, mis pakuks mõtlemisainet ja läheksid inimestele korda, hoides sellega ka eesti kultuuri. Lemmik eesti film on mul kahtlemata „Tõde ja õigus”, sest lugu on hea ja on suurepäraselt ekraanile toodud. Viimaste aastate filmidest on ka „Pikad paberid” leidnud oma koha minu südames selle filmi siiruse ja aususe tõttu. Minu meelest on Tanel Toom öelnud hästi, et pead austama vaatajaid – pead andma neile mõtteainet ka pärast kinost lahkumist.” 

Paul käib vabal ajal palju kinos ja vahepeal teatris. Ise fännab ta just selliseid filme ning raamatuid, mis mängivad nostalgia ja lapsepõlvega. Teda köidab filminduses eriti võtteplatsil olemine, mil ta läheb tegevusse nii sisse, et kõik muu maailm kaob ära ja pärast on rõõm, kui töö valmis saab. Paul tõdeb: „Filmi tegemine on pikk protsess – võtab aega, kuna kogu aeg on vaja nokitseda. Kuid kui film valmis saab, on tunne hea. Filmindus on mõnus reaalsusest põgenemise võimalus ja see on parim viis mõtete edasi andmiseks, näiteks igapäevaste murede esile toomiseks. Sellest ka filmikunsti tuntud ütlus: „Näita, ära räägi”.”

Paul mainib, et filmimine on tihti ajamahukas ja kõrvalt ei jõua muuga tegeleda. Režissööri ja stsenaristina võib olla hästi haavatav, sest pannakse oma mõtted paberile kirja, teadmata, mida teised arvavad, ja tahtmatult pannakse sisse ka ennast. Abiturient tõdeb, et õnneks on ümber inimesi, kes aitavad. Väidetavalt on vahel neid liiga palju ja kaob kontroll – igal juhul on filmindus mitme otsaga asi: see on väga eriilmeline, aga põnev.

Miks on filmikunst oluline?

Pauli meelest on filmikunst praegu eriti oluline, sest tehisintellekti tõttu on videosisu liiga palju – seda on lihtne teha ja vahendid on kõigil olemas. Siiski on filmikunst miski, mis on inimeste poolt tehtud ning eristab kõige ja kõike üldisest massist. Selle abil suudaksime säilitada inimlikkust, et kunst säiliks. Filmikunst on miski, millega saaks jõuda kõige rohkemate inimesteni – seega on tore näha, et on aina rohkem noori, kes filmikunstiga tegelevad.

Isegi kui Paul ei läheks filmindust edasi õppima – kuigi pärast gümnaasiumi on tal soov sisse saada Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituuti, et seal edasi õppida režissöörina –, siis on ta tänaseks õppinud juba palju väärtuslikku. Nendeks on näiteks kommunikatsioonioskused, loominguline viis mõtteid edasi anda, tehnilised oskused, olukordade kirjeldamine jpm. Kõik need tulevad kindlasti tulevikus kasuks. Pauli meelest on filmikunst väga arendav ja seetõttu võiksid noored sellega tegeleda ning seda võiks olla rohkem sees ka koolitundides. Härra abiturient on kohanud palju huvitavaid inimesi filmimaailmas – neil on, mida öelda – ja käinud huvitavates kohtades, kuhu muidu arvatavasti ei satuks.

Pauli lühifilme:
„Johnny Piirimäe tuleb Tartusse” ja „Hullud naabrid”  
„Somnia de Apparatu” – Aparaaditehase Kultuuriplatvormi raames
„Karje” – operaator ja monteerija 
„Läbi rahutu vere” – Just Film #noorfilmitegija raames

Noor filmitegija Paul alustas oma loometeed põhikoolis koos sõpradega, luues filmid „Johnny Piirimäe tuleb Tartusse” ja „Hullud naabrid”. Professionaalsema suuna võttis ta filmiga „Karje”, kus tegutses operaatori ja monteerijana, ning Aparaaditehase Kultuuriplatvormi raames sündinud teosega „Somnia de Apparatu”, mis oli talle stipendiumi toel üks kaootilisemaid ja meeldejäävamaid kogemusi. Just Filmi #noorfilmitegija programmis ja samuti stipendiumi abil valminud „Läbi rahutu vere” on Pauli hinnangul aga tema senise loomingu visuaalselt parim ja õnnestunuim teos.

Koolist, elust ja muust 

„Ma ei oska öelda, mis tõi mind Treffnerisse, aga nüüd tean, miks siin olen: see on hea koht, just humanitaarsuund on andnud palju juurde. Olen saanud mõtiskleda selle üle, kes ma olen,” räägib Paul. Samuti on arendanud tervikpildi saamisel ajaloo- ja kirjandusteadmisi, näiteks režissöörina peab olema palju teadmisi ja elukogemust. Treffneri keskkond on Pauli arvates äge ning inimesed on motiveeritud. Paul on saanud aru, et ei tohi ennast teistega liiga palju võrrelda. Natuke vahepeal on hea, aga liiga palju pole ka vaja, kuna inimene peab ikkagi iseendaks jääma: see on režissöörina ka oluline. „Ma tahan areneda ja kogeda palju asju, ei taha laiselda, vaid tegutseda, siis on kõige parem enesetunne,” mainib Paul.

„Minu jaoks on olulised pere, kodu ja sõbrad: tänapäeval üksinda hakkama saada on päris raske. Samuti on minu jaoks oluline see, et teadvustaksin, mida teen, mis on järgmised sammud, mida on mul anda teistele ja millised on võimalused ennast teostada. Ma soovin, et maailm võtaks tempot veidikene maha, et oleks rohkem mõistmist, inimlikkust. Näiteks nooremale põlvkonnale keelaksin mingis vanuses sotsiaalmeedia, sest kuidagi distantseerumist päriselust on liiga palju, elus võiks olla rohkem lihtsust. Võrreldakse teistega ennast liiga palju ning inimesed võiksid proovida tekitada rohkem päris suhteid ja olla teiste jaoks olemas. Käisin ise muusikakoolis, see ei olnud kunagi minu tugevaim pool, kuid tunnen, et see aitas kaasa minu tuleviku loominguga. Kohusetundlikkus on mul olemas – tegelikult sa ei tea kunagi, millised oskused võivad tulevikus kasutusse minna. On väga palju olukordi, mis on mind proovile pannud, aga väga palju on kindlasti ka veel ees.“

Milline Sa oled?

„Arvan, et mul on hea oskus inimesi kaasata. Tihtilugu lähen oma mulli, ilma et paneksin ise tähele. Mulle meeldib, kui vahel jääb aega niisama mõtlemiseks. Samuti on minu meelest vaheldus hea, mulle meeldib ennast analüüsida, et aru saada, kes ma olen, ja ma olen päris hästi kohanemisvõimeline. Uni on tähtis, just see aasta sain aru, aga unetundide leidmine on raske – mulle ei meeldi, kui ma ei saa oma päevaseid eesmärke täidetud. Tahan anda endast alati parima, aga sain mingi hetk aru, et uni on ka endast parimaks andmises oluline.”

Muud hobid?

„Tegelesin 12 aastat jalgpalliga tänu isale, kes mu sinna viis juba noorena. Sport on mulle tõesti meeldinud väikesest saati ja meeldib ka siiani. Rääkides sarnasustest, siis nii jalgpallis kui ka filminduses peab olema hea pingetaluvus ja kui oled väsinud, siis jätkad ikkagi. Mõlemas on ümber tiim, aga vahepeal pead enda eest seisma, samuti on mõlemas mitu võimalust eesmärgini jõudmiseks.”

„Hetkel tegelen aga kergejõustikuga, kus peamiselt jooksen, sest see on hea, lihtne. Samuti käin vahepeal sõpradega matkamas, see huvi algas mul orienteerumisest. Sõpradega alustasime jalgrattamatkadest, aga nüüd teeme aina rohkem jalgsimatku ja läbime pikemaid maid, eriti kuskil metsikumates paikades. Pikim ongi olnud ühe päeva jooksul 50 km läbimine ja see oli elu raskeim pingutus, siiski on väljakutsed mulle omased. Meile meeldib minna rajalt kõrvale, siis tekivad mõnusalt spontaansed retked. Seal saab aja mõnusalt maha võtta ja pärast distantseerumist on pilt muust jälle selgem. Noored võiksid rohkem metsas käia ja eriti just telefonita, et muule keskenduda. Olles ise olnud vahepeal rohkem telefonita kui muidu, siis pärast on tunne eriti hea.”

Paul Piirimäe on öelnud:
“Töö mind ei hirmuta, eriti filmindusega seoses.”
“Tahaks tulevikus lihtsalt filme teha.”
“Ajalugu on oluline: teada mineviku, aru saada olevikust ja ennustada tulevikku.”