Benjamin Franklin on öelnud, et selles maailmas pole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud. Kui tuua see tsitaat meie kultuuriruumi ning eestistada seda veidi, siis Eestis elades pole midagi kindlat, välja arvatud surm, maksud ja õigekirjareeglid.

Eesti keele õppimise ja õigekirjareeglite puhul on kindel ka see, et alati käib nendega kaasas omajagu arutelu. Olgu see siis sellest, kuidas keelt õpetada või mida koolinoored tegelikult keeletunnist kaasa võtavad. Keeleõpingutest saame lugeda juba 1971. aastal välja antud teosest „Eesti keel õpilase pilguga”, mille autoriks on Nikolai Remmel. Seal küsib ta oma õpilastelt nende õigekirjareeglite teadmise kohta ning võtab õpilaste vastused kokku nii: „Keelereegleid ei kasuta nad kunagi, sest pole neid ilmaski pähe õppinud.”

Võib tekkida tunne, et kui jutt käib õigekirjareeglitest, siis käib jutt ka koolist. See on nii, sest just koolis on inimestel kõige lähedasem kokkupuude keeleliste nüanssidega. Nii minu ema, mina kui ka mu matemaatikaõpetaja on pidanud mingil hetkel otsustama, milline välde on sõnal „haldjas” või mis liiki sõna on „vastastikku”. Seda tüüpi keerulised reeglid võivad õpilasi keeleõppes demotiveerida. Sellest võib tuleneda ka üldine keeleoskuse langus. Paljud inimesed otsivad lahendust, mis parandaks seda olukorda. Sestap on välja pakutud eesti keele reeglite vabamaks tegemist.  

See seisukoht on lõhestanud Eesti ühiskonna kaheks. On neid, kes usuvad, et eesti keele õigekirjareeglid peaksid olema vabamad, ning on neid, kes on sellele ideele vastu. Siinkohal võimegi rääkida soovist muuta kehtivat paradigmat. Paradigma on see, kuidas me teatud hetkel õigekirjareegleid kasutame ja õpetame. 

Kogu see jutt arvamuste paljususest võib tunduda ehk tavainimestele kauge, kuid ei tohi unustada, et keeleline paradigma pole seotud ainult sellega, mida keeleteadlased ülikoolides või õpetajad koolides arvavad, vaid ka meie igapäevaeluga. Just kool on see koht, kus keelelised muutused kõige märgatavamad oleksid. Seetõttu rõhuvadki inimesed oma arvamuste kujundamisel ja selgitamisel sellele, kuidas õpilastele keeleõpet lihtsamaks muuta.

Arvamus, et keelereeglid tuleks vabamaks lasta, põhineb tahtel muuta keeleõpe lihtsamaks. Nähes, võibolla ka kogedes, mida õpilane emakeeletunnis õpib, on kujunenud välja arvamus, et suur osa koolis õpitust on ebaoluline. Meedias ilmunud sõnavõttudes kaheldakse, kas uue ja parema tuleviku loomiseks on noortel vaja näiteks teada, kuidas määrata sõnade välteid või lauseliikmeid. Leitakse ka, et keelereeglite lõdvendamisel ei peaks tavaline kooliõpilane õppima nii suurel hulgal lingvistilisi termineid ning saaks pigem keskenduda oma väljendusoskuse arendamisele. Seda hoiakut on väljendanud keeleteadlane Martin Ehala: „Veidi kriitilisema pilguga analüüsides ilmneb, et suur osa grammatilisest pagasist on kirjakeele omandamiseks ebaoluline, ja ma ei ole esimene, kes seda on märganud.” Paljud keelelise vabaduse pooldajad leiavad ka, et see muudaks eesti keele ligipääsetavamaks (lihtsamaks) nii tavakasutajatele kui ka inimestele, kes õpivad eesti keelt võõrkeelena. Nii saaks tavainimene ennast vabamalt väljendada, ilma pidevalt kontrollimata, kuidas siis tegelikult „õige” on.

Selle vaidluse teine osapool on aga kriitilisem selle idee suhtes. Paljud emakeeleõpetajad, kes seda vaatepunkti pooldavad, nendivad, et ilma keeleliste terminiteta oleks keelt väga raske või isegi võimatu samamoodi edasi õpetada. Lisaks ei muuda keelereeglite lõdvendamine seda, kuidas õpilane keelt tajub. Selle idee toetajate arvates, on keele paremaks mõistmiseks vaja lugeda hästi kirjutatud tekste ning mitte pähe õppida tohutus koguses õigekirjareegleid. Nii tõdeb ka eesti keeleteadlane Mati Hint: „Eesti keele ortograafiat ei omandata õpetatavate eesti ortograafiareeglite põhjal, vaid neist hoolimata, põhiliselt õigesti kirjutatud tekste lugedes”. Õpetajate perspektiivist on olukord üldse väga ebameeldiv, sest keele vabakslaskmisel muutuks nende ja väga paljude teiste inimeste töö totaalselt. Suures mahus keelereeglite lõdvendamine nõuaks mitte ainult keele ümberkorraldamist, vaid ka suuremahulist keelekorraldustööd.

Eestlastele on olnud oma keel alati väga südamelähedane ning selle tõttu ei ole keelelised arutelud teema, mille üle arutavad keeleteadlased, vaid need hõlmavad kogu meie ühiskonda. Hoolimata sellest, mis arvamus kellelgi sellel teemal on, on hea kuulda, et inimesi huvitab eesti keele tulevik ning nad pakuvad välja viise, kuidas seda helgemaks muuta. Kui inimestele läheb korda, kuidas nende keelel läheb, siis omandab keel veel suurema väärtuse.