Aprilli alguses olime tunnistajateks ajaloolisele sündmusele: toimus missioon Artemis II, mille käigus tehti tiir ümber Kuu. See tähistas inimkonna naasmist süvakosmosesse – me pole ühegi missiooni jooksul jõudnud Maast nii kaugele. Erakordne ei ole ainult sündmus ise, vaid ka see, kuidas me seda jälgisime: mitte televiisori ega ajalehe kaudu, vaid palju uuemates meediaallikates, nagu Instagram ja Tiktok. Kosmos pole iial olnud meile nii lähedal. Astronautide igapäevaelu, rakettide õhkutõusud, pildid kaugetest galaktikatest – need kõik on ühe sõrmeliigutuse kaugusel. See, mida varem teadsid peamiselt spetsialistid ja mis kuulus vaid teadusväljaannetesse, on nüüd osa kõigi meie meediaruumist.

Selline ligipääsetavus ei teki iseenesest. See näitab inimeste suurt huvi selle vastu, mis on nii tundmatu ja kauge. Miks on kosmos läbi aegade olnud meie jaoks nii südamelähedane ning kuidas oleme seda kujutanud?

Kosmose muudab meie jaoks huvitavaks see, kuidas me seda tajume ja tunnetame. Inimkonda on ajaloo jooksul painanud küsimused nagu kes me oleme ja mis meie ümber on. Kosmos on midagi nii suurt, et seda vaadates on raske ükskõikseks jääda. See on lõpmatu ruum, milles asume ka meie oma kalli planeedi Maaga. Küsimus, mis tekitab inimestes sageli tugevaid tundeid, on see, kas me oleme universumis üksi. Mõte tulnukate olemasolust tekitab nii hirmuäratavaid kui ka rahustavaid tundeid. Tulnukate olemasolu tõestaks, et elu teke ei ole ainulaadne ning me poleks hiiglaslikus maailmaruumis üksinda. Just nende võimalike intelligentsete olendite jaoks ning tõestuseks, et inimkond kunagi eksisteeris, valmistati 1977. aastal kaks plaati, mis sisaldavad infot Maa ja selle elanike kohta. Need saadeti avakosmosesse rakettide Voyager 1 ja 2 abil ning sisaldavad 116 pilti Maa elu kohta. Audiomaterjalist, mis sisaldub plaatidel, on tuntuimad tervitused 55 eri keeles. Kuid inimesed ei piirdu küsimuste esitamisega – me püüame maailma ka lugude kaudu mõtestada.

Inimestele meeldivad lood. Müüdid ja muinasjutud on saatnud meid läbi aegade. Ka kosmos tundub nagu suur lugu, täis kaugeid planeete, musti auke ja hiiglaslikke tähti, mille mõõtmeid on peaaegu võimatu hoomata. Kui inimene jõudis kosmosesse, oli see justkui kangelaslugu, rännak tundmatusse, millest olime unistanud tuhandeid aastaid. Kosmos pole vaid teaduslik nähtus, mida avastada, vaid miski, kuhu püüame paigutada ka iseennast. Selle mõistmisel ei piisa ainult teadusest, vaja on ka kujutlusvõimet. Kosmose lähendamiseks ja haaratavamaks muutmiseks on kirjanikud ja stsenaristid üle sajandi ajusid ragistanud. Esimeseks katseks kosmosereisi kujutada peetakse 1902. aastal esilinastunud 13-minutilist tummfilmi „Reis Kuule”. Filmimaailmas on muidugi olulisel kohal ilmselt meile kõigile tuntud „Star Trek”, „Tähesõjad” ja „Düün”. Kõige hiljutisem näide kosmoseteemalisest linateosest on „Ave Maria”, milles peaosa täitev Ryan Gosling kehastab astrobioloogi, kelle ülesandeks on päästa Maa. Kosmosest jutustavates filmides kujutatakse inimesi tihti kangelastena, kes avastavad tundmatut ning püüavad seda mõista. Need teosed pole aga pelgalt meelelahutuseks. Sellised linateosed aitavad meil kosmost lihtsamaks ja mõistetavamaks muuta, kuigi tegemist on valdkonnaga, millest meil siiski suures osas teadmised puuduvad või vajavad täiendamist. Äkki just seetõttu nähakse vaeva kosmose kujutamisega, et püüda loominguliselt lünkasid täita.

Tihti on sellistes kosmoseteemalistes lugudes küsimuseks elu võimalikkus teistel planeetidel. Seda konundrumit on uuritud juba tuhandeid aastaid, kuid pärast nii pikka aega on inimkond ikka alles selle teekonna alguses. Kas inimesed suudaksid kusagil mujal ilmaruumis elada? Hetkel on elamiseks kõlblik vaid Maa, mis võib tunduda hirmutav. Selle üle mõtisklemine on igati mõistetav, sest teise elamiskõlbliku planeedi leidumisel suureneks meie turvatunne. Seda teemat on käsitletud ka meedias, näiteks filmis „Marslane”, kus Mark Watney, keda kehastab Matt Damon, jääb ebaõnnestunud ekspeditsiooni tõttu Marsile lõksu ja peab seal ellu jääma. Ta hakkab kasvatama kartuleid ning leiab viisi veevarude täiendamiseks. Film põhineb suures osas teaduslikel teadmistel ja faktilisi vigu on seal vähe, kuid siiski on tõestatud, et meie päikesesüsteemis ei ole inimestel ilma keeruka tehnoloogiata ühelgi teisel planeedil võimalik elada. Marssi on peetud kõige paremaks alternatiiviks, kus inimesed saaksid elada, kuna selle tingimused on Maale kõige sarnasemad. „Marslane” on üks realistlikumaid näiteid sellest, milline võiks näha välja elu Marsil ja seal ellujäämine. Isegi kui hetkel tundub inimeste teisel planeedil elamine kui ulmefilm, arendatakse tehnoloogiaid selle teostamiseks ka praegu. Kosmosefirmal SpaceX on kavatsus koloniseerida Marss ja inimkond sinna viia. Nende eesmärk on nii-öelda viia ellu see, mida filmis kujutatakse. Siiski on selle teostamine vaatamata uuringutele lähiajal kättesaamatu ning tõenäoliselt ei teostu.

Kosmos on samal ajal nii teadus, meedia kui ka lugu. See paneb meid imestama, hirmu tundma ja mõtisklema. Meie viis kosmost meedias kajastada peegeldab kõiki inimeste tundeid selle kohta. Seega võib öelda, et kosmosest ei otsi me vastuseid pelgalt universumi, vaid ka iseenda kohta.