Vaikus. Näed silmades vaid ajude raginat ning aeg-ajalt kostub väljendeid, mida pealtvaataja liigitaks lihtsasti hiina keele sugulusse. Esmapilgul võib tunduda, et kooli bridžiklubi on rahulik ajaviide – tegelikult toimub laua taga pidev strateegiline võistlus.

Meie kooli seinte vahel leidub grupp inimesi, kes saavad iganädalaselt vabatahtlikult kokku, et mängida neljastes puntides ühte maailma keerulisimat kaardimängu. Aga miks? Võtsin eesmärgiks välja selgitada, miks noored inimesed oma pead sellise tegevusega vaevavad. Selleks käisin klubis ise kohapeal, et paremat ülevaadet saada. 

Alguses kogunesid kõik mängijad laudade ümber ning hakkasid kaarte jagama. Üsna pea oli mäng juba täies hoos – käis tihide võtmine ning mängukeele pidev kasutus. Kõrvaltvaataja rollis olles ei saanud ma midagi aru: mis toimub, mida see tähendab, kuidas see tihi toimis jne. Kuna kaartide vaatamine mulle midagi ei öelnud, hakkasin küsima.

Miks sa bridži mängid?

Kõigi vastus oli üllatavalt sarnane – positiivne. Rahva suust kostus palju kiidusõnu mängu olemuse ning seltskonna kohta. „Äge seltskond, tutvuseid saab,” väitis üks. Mõnele tundus mäng huvitav, tuli proovis ning jäigi käima. Kui mängu süveneda ning ajapikku reeglid ja kaartide tähendused selgeks õppida, võib bridžist saada lausa sõltuvus. See võib olla ka lihtsalt aja sisustamiseks – „Pole midagi muud paremat teha,” kostus ausalt. Öeldi veel, et see olevat tore intelligentne ajaveetmismoodus. „Eesti intellektuaalne koorekiht tegeleb bridžiga,” lisandus väitele juurde. Võibolla miks just Treffneris otsustatakse mänguga tegeleda on see, et ringis käies saab alati midagi põske pista. Vähemalt selline järeldus tundus loogiline, kui üks mängija ütles: „Mäng tundus ja on põnev. Väga tore seltskond. Treffis saab süüa.” Mõne selgitus ei vajagi rohkem põhjendust: „Tore asi, mida teha. Mulle meeldib.”

Mida ütleksid sõbrale, et ta bridži tuleks?

Nii palju kui olen kuulnud, siis bridžist väljaspool olevad inimesed pole just suuremad fännid või siis pole sellest nii teadlikud – uued asjad võivadki esialgu hirmutavad olla. Kuid kuidas veenda oma sõpra, et ta annaks mängule võimaluse? Siinkohal jagasid mängijad usinalt põhjuseid, miks bridžiga tegeleda: 

„See treenib meeskonnas töötamise võimet. Samuti on see hea mälu- ja ajutrenn.”

„Kui meeldivad lauamängud, mõttemängud, loogikaharjutused, matemaatika, siis see on tore viis, kuidas end väljendama õppida.”

„Kuna tegemist on paarismänguga, on vaja partneriga väga head üksteisemõistmist ja usaldust.”

„Bridž pole ainult mäng, see on kommuun. Lisaks ülihuvitavale mängule leiab selle kaudu ka hästi lahedaid sõpru. Mäng põhineb tihti huvitaval loogikal ja seda on lahe avastada.”

„Väheneb tõenäosus tulevikus dementne olla.”

„Liitu meie kultusega, siin saab kommi.”

Kuidas Sa sattusid siia?

Huvitav oli ka uurida, kuidas on üldse võimalik sellise taktikat nõudva mängu otsa koperdada. Vastused saab jagada täpselt kolme kategooria vahel: tutvused, varasem kogemus ning uudishimu.

Mitmed mainisid, et on liitunud klubiga just mõne lähedase inimese pärast („Parim sõber mängis.”) või teisiti öeldes survel („Sõbrad rääkisid kogu aeg bridžist, andsin alla ja läksin kaasa.”). Vinge, et mõne inimese teed bridži juurde on aidanud sillutada just vanemad, kas siis üks või mõlemad – „Ema mängis, selle kaudu tutvusin sellega, suguvõsa mängib”, „Mu vanemad on juba vanad bridžihundid”.

Osadel on selles valdkonnas juba varasemast ajast teadmistepagas olemas. Ka väikesest peale mõttemängudega tegelemine võib juhatada sind bridži randa. „Terve elu olen basic reegleid teadnud, lubasin endale gümnaasiumis bridžiga liituda,” selgitas üks õpilane. Teise lugu algas põhikoolis, kus õpetaja mängu reklaamis. Lõpuks pöördus ise inimeste poole: „Mõtlesin, et mul pole midagi kaotada, kui proovin.”

Tuleb välja, et kooliaasta alguses toimuv huviringide tutvustus võib samuti mõtlema panna. Leidus õpilasi, kes just sealt leidsid tahte sellega lähemalt tutvuda: „Olin huvitatud sellest rohkem teada saama, kui kuulsin, et Treffneris on bridžiring.”

Ringi juhendajalt sain veel teada, et pooled Eesti noorte bridži koondislased on kasvanud välja Treffneri klubist. Peale selle korraldab me kooli klubi eestvedaja meie piirkonna suurimat juunioride bridžifestivali.

Teekond bridžini: Kaspari lugu

Treffneri kooli reaalklassi abiturient Kaspar Allas on juba pikemat aega mõttemängudega tegelenud – malega koguni 9 aastat. Üheksanda klassi alguseks olid tema sihi bridžile aidanud suunata tuttav maletaja Albert Pedmanson ning noorem õde Stella Brita, kes olid U16 vanuseklassis juba MM-il Eestit esindanud – said lausa 4. koha. „Veeriku põhikoolis korraldati üheksanda klassi algul bridži huviringi, ma olin ainus inimene, kes esimesse tundi kohale ilmus,” kirjeldab Kaspar. Pärast esimest korda kooli ringis kutsuti teda juba Tartu Kalevi spordiklubisse trenni edasi. „Öeldi, et mul on palju, mida õppida.” Lõpuklassi jooksul hakkas samm kiskuma ka Treffneri bridžiklubi poole, temast paar aastat vanem mängupartner Jürgen Güsson, kes on 2024. aasta vilistlane, käis samuti seal. Miski ei tule tahte teele ette: „Mul see Treffi sissesaamine oli ka selline, et mängisin klassis 135 kaarte, käisin 30 min vestlusel, sain sisse, ja siis mängisin kaarte edasi.” Koolis sees, tuli hakata kiiremas korras teistele järele jõudma. Esimese suurema võistluse ajaks Hollandis Veldhovenis oli ta ainult 9 kuud bridži mänginud, aasta hiljem esindas ta Eesti tiimi Poolas Wroclawis, kus Euroopa meistrivõistlustel saavutati pronks. Möödunud suvel tuldi sama koosseisuga U21 MM-il Itaalias Salsomaggiores maailmameistriteks ning partneriga võideti Euroopa paaride meistritiitel – kõik kahe nädala jooksul. „Nüüd läheb neljas aasta. See aasta võtsime U26 vanuseklassi ette, sest Jürgen on vanaks jäämas. Üritame tiimiga suvel EM-il Lätis tulemust teha,” räägib Kaspar.

Isegi kui esmapilgul tundub bridž keeruline, tasub seda vähemalt korra proovida. Partnerite omavahelist suhtlust on juba omaette väga huvitav jälgida, ning kui mängu käiku natuke tundma õppida, võib tekkida juba ohtlik huvi seda maailma laiemalt avastada.