Teist aastat järjest korraldati Tartus, Vanemuise kontserdimajas aasta õpetaja galaõhtu “Eestimaa õpib ja tänab”. Tänavu oli ka minul võimalus sellel pidulikul sündmusel pealtvaatajana osaleda. Läks lausa nii hästi, et õnnestus läbi viia eksklusiivintervjuu aasta gümnaasiumiõpetaja 2014-ga, härra Aare Ristikiviga!

Kinnitan, et mitte ilmaasjata ei ole aasta õpetaja galaõhtut võrreldud Oscarite jagamise tseremooniaga – vaid kuldse mehikese nimi on teine – Joosep. Vanemuise kontserdisaal oli täitunud uhketes kleitides ja pintsakutes õpetajate, õpilaste ja haridussõpradega ning õhus oli meeldiv ärevus (lisaks veel ETV otse-eetri pinge ja võimalus/oht televiisorisse sattuda). Kontserdimaja oli ehitud ilusate lilleseadetega ning osalejaid jäädvustas fotograaf, kaetud olid isuäratavad banketilauad. Kategooriaid oli terve rida, alates parimast lasteaiaõpetajast kuni gümnaasiumiõpetajani ja lõpetades aasta teoga hariduses. Nominentide tutvustamise ja laureaatide õnnitlemise vahele näidati lõbusaid videoklippe, kus vaheldusid sketšid vanaaja ja tänapäeva “Kevadest”. Peoõhtu lõpus astusid Köster ja Teele kinolinalt ootamatult lavale ja küsisid ministrilt nõu, kuidas suhtuda koolide edetabelitesse. Minister pidas kõne, esinesid koolipoiste bänd POSÕ, Lenna Kuurma ning paljud teised; õhtu oli väga südamlik ja tekitas helge meeleolu. Kuid mis kõige tähtsam: kõigist eesti gümnaasiumiõpetajatest valiti aasta õpetajaks meie oma õpetaja AARE RISTIKIVI!
Otsustasin kasutada ideaalset võimalust ja teha õpetajaga ka intervjuu.

Kas aasta õpetaja tiitel oli ootamatu või aimasite seda juba ette? Kas see tiitel muudab midagi teie õpetamismeetodites?

Tiitel oli ootamatu. Juba nominatsioon oli ootamatu, sain sellest teada juulikuus – ministeerium soovis mu pilti gala jaoks. Tiitli osas keeldusin uskumast kuni viimase hetkeni, ei soovinud endale asjatuid lootusi tekitada. Kõne olin igaks juhuks läbi mõelnud…
Tiitel midagi põhimõtteliselt ei muuda, olen alati püüdnud endast parimat anda. Aeg on taastumatu ressurss, kui enda ajaga võib inimene peale hakata seda, mida just soovib, siis teiste inimeste aega, õpilaste aega ma lihtsalt maha visata ei taha. See muidugi ei tähenda, et mõni õpilane ise oma aega minu tunnis ei raiska.

Kas olete alati tahtnud õpetajaks saada või kui mitte, siis kuidas te selle töö peale sattusite? Mis te arvate väitest “õpetajaks sünnitakse, mitte ei saada”? Kui te poleks treffneris õpetaja, siis kellena sooviksite töötada?

Õpetaja amet on minu jaoks alati ahvatlev olnud. Teadsin juba põhikoolis, et tahan ajalugu õppida, mis ametis ma saadud teadmisi rakendama asun, see selge veel polnud. Kui ma esimesel aastal Tartu Ülikooli sisse ei saanud, siis kutsus mu oma kool – Lihula Keskkool mind algklasside õpetajaks, sealt jäi see pisik ilmselt sisse.
Ma usun, et kaasasündinud eeldused on igal erialal läbi löömiseks olulised, kuid ainult sellele lootma jääda ei saa. Sellesama esimese õpetaja-aasta tähtsaim õppetund oligi, et õpetajaks peab õppima.
Ma ei tea, kes ma oleks, kui ma õpetajana ei töötaks. Ehk oleksin arheoloog, ma ei saa siiani ühestki kaevendist mööduda ilma sisse kiikamata.

Mis teile õpetaja ameti juures kõige rohkem meeldib? Mis kõige vähem?

Mulle meeldib õpetaja töö, sest see võimaldab mul pidevalt midagi juurde avastada. Õpilased on suurepärased õpetajad ja motiveerijad, see hoiab vaimu vormis ning hea vorm annab ka hea enesetunde.
Negatiivse poole pealt – 36 õpilast klassis on liiga palju, igal aastal tunnen lõpuaktusel kahetsust, et ei jõudnud lõpetajaid tegelikult tundma õppida.

Meenutage oma lemmikõpetajat: milline ta oli, mida olete temalt õppinud? Mainisite oma tänukõnes kolme õpetajat, palun rääkige, miks just neid?

Minu lemmikõpetaja oli Kaire Nurk, kes õpetas mulle Lihula Keskkoolis ajalugu. Sellist pühendumist pole ma vist mujal kohanudki, ma lõpetasin 1991. aastal, Nõukogude Liit oli kokku kukkumas, senine ajalookäsitlus oli tolmu pudenenud, kuid uusi õpikuid ei olnud, kogu õpe toimus ajaleheartiklite põhjal. Temalt pärisin kombe käärid käes lugeda, olen vist viimane, kes igal nädalal stendile värskeid ajaleheväljalõikeid kinnitab. Samas koolis oli minu vene keele õpetajaks Doris Leola, ma ei saa siiani mõelda Ahmatovast või Puškinist ilma romantiliselt õhkamata ning nende luuleread püsivad peas. Samas ei rääkinud me ainult vene kultuurist, just tema juhatas mind näiteks Tagore loominguni. Ja muidugi ei saa mööda minna minu esimesest klassijuhatajast – Saima Pikkasest. Neid kõiki kolme ühendab inimlikkus, mulle meeldib näiteks, kui ma algklassis käies korraga lihtsalt ei tahtnud kooli minna. Ma ei mäleta enam, mis see põhjus oli, kuid klassijuhataja ütles mu vanematele lihtsalt, et las poiss puhkab päeva, küllap on siis järgmisel tublim ja teeb kaotatu tasa.

Milline on kõige tähtsam omadus ühel heal õpetajal?

Professionaalsus ja inimlikkus on need omadused, mis minu eeskujusid iseloomustab.

Kas olite hea õpilane?

Ma olin muidugi hea õpilane, medalist mitte, kuid õppimine raskusi ka ei valmistanud. Mõni aine tuli kergemalt, mõni oli keerulisem, vaid seda kahetsen, et saksa keelt ei saanudki suhu, sel ajal ei olnud motivatsiooni.

Mida armastate teha vabal ajal?

Praegu kuuluvad minu lemmikhetkede hulka need, mil saan raamatu lahti lüüa ja lihtsalt lugeda. Eks ma olen lugemist alati armastanud, kuid nüüd on selle jaoks aega kuidagi eriti vähe. Reisida meeldib ka.

Milliseid veidrusi teil on?

Ma olen väga tavaline inimene, mulle on näiteks õpilased öelnud, et mind on raske parodeerida, sest pole nagu millestki kinni hakata. Kogun pliiatsiteritajaid, see on ehk pisut kummaline.

Kuidas te võitu tähistastite?

Võitu tähistasin sellega, et võtsin terve pühapäevase päeva õnnitlusi vastu. Hästi tore oli ja hästi väsitav. Oma klassi kavatsen külla kutsuda, et koos tähistada ning muidugi pean kolleegidele välja tegema – nende toetus on olnud väga oluline. Pean üldse ütlema, et Treffneri kool on parim paik, kus õpetada: sellist sisekliimat ei ole ma kusagil mujal tajunud, nii avatud kolleege, nii motiveeritud õpilasi, nii mõnusat koolimaja ning nii toetavat juhtkonda ja abivalmis abipersonali mujal lihtsalt ei ole.

Ristikivi1
Õhtujuhid: Liisa Pulk ja Indrek Lillemägi, Köster, Teele ning haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Ristikivi2
Aasta gümnaasiumiõpetaja: Aare Ristikivi