Sellel õppeaastal liitus HTG kooliperega mitu uut õpetajat. Üks neist on varem Tartu Kesklinna Koolis töötanud inglise keele õpetaja Kaisa Vaher. Miilang uuris, kellega on tegu, ja järgneva intervjuuga tutvustame lühidalt uut õpetajat.
Esimesed nädalad on Treffneris veedetud. Millised on muljed, tunded, mõtted?
Väga head esmamuljed on. Olen sattunud täiesti õigesse kohta. Kodune tunne on ja kohanemine on olnud väga sujuv.
Varem töötasite Tartu Kesklinna Koolis. Kuidas kujunes otsus tulla Treffnerisse? Miks tegite sammu põhikoolist gümnaasiumisse?
See oli tegelikult õnnelik juhus. Olin just mõelnud, kas tahangi veel õpetaja olla. Minu HTG vilistlasest abikaasa kirjakasti saabus ühel hetkel kiri, et Treffnerisse otsitakse inglise keele õpetajat. Kuigi tööd ma sel hetkel ei otsinud, mõtlesin, et Treffner on mulle alati meeldinud ja südamelähedane olnud. Samuti on abikaasa koolist palju head rääkinud ja minu tütar lõpetas sellel kevadel HTG. Mõtlesin, et proovin.
Kas põhikooliõpetajast gümnaasiumiõpetajaks minek tundus alguses ka veidi hirmutav? Mis on põhiline erinevus?
No ikka, sest alguses ma ei teadnud, kuidas siin kõik toimib. Aga ausalt öeldes on gümnaasiumiklassi ees olemine võrreldes põhikooliga nagu puhkusel olek. See, mis jääb aga klassiruumist väljapoole, on muidugi suur töö. Ettevalmistus ja planeerimine võtab palju aega, aga õpetamine ise on väga naudingut pakkuv. Muidugi on ka omad väljakutsed: mõnel on keel juba nii selge, et mine kasvõi kohe C1 eksamile, aga teistel on vähem selge ja päris tasemepõhist rühma pole alati võimalik teha. Tekib küsimus, kuidas teha nii, et osal ei hakkaks igav ja teistel ei oleks liiga raske. Mingil määral oli see probleemiks ka põhikoolis.
Mis on kõige suurem erinevus eelmise kooli ja Treffneri vahel?
Mu eelmine kool oli ka väga tore, aga siin on kuidagi eriti selline tunne, et õpetajaid hoitakse. Siia kooli on tulnud õpilased, kes päriselt tahavad igapäevaselt õppida. Põhikoolis alati nii ei ole, aga eks seal on ka neid, kes tahavad õppida.
Foto: Siim Oks
Kuidas tekkis idee saada õpetajaks ja miks just inglise keele õpetajaks?
Kuni 12. klassi lõpuni ma ei teadnudki, kelleks saada. Oli idee, et tahan õppida juurat ja saada advokaadiks, kuna enamik mu suguvõsast tegeleb sellega. Õpetajaid minu suguvõsas pole kunagi olnud. Mäletan, et lasteaias küsiti, kelleks tahan saada, kõik teadsid, aga mina ei teadnud. Ma siis ütlesin, et tahan saada õpetajaks. Natuke valetasin, aga tundub, et see vist maksis mulle kätte.
Kui olin 12. klassi poole peal, sain aru, et juuraga ma küll tegeleda ei taha. Käisin Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Tallinna Mustamäe Gümnaasium), kus oli inglise keelel hästi suur rõhk. Inglismaa ja Ameerika ajalugu, kirjandus ja kultuur olid minu jaoks kõige põnevamad teemad üldse. Siis mõtlesingi, et lähen ja õpin inglise keelt ja kirjandust. Sain aru, et õpetamise praktiline pool on selle juures kõige ägedam. Õpetajana klassi ees olla tundus nii huvitav, eriti psühholoogiline pool: kuidas tekitada olukord, kus õpilased tahavad mingit tegevust teha.
Olete tunnis maininud, et avalik esinemine pole Teie lemmiktegevus. Kuidas tulete suure publiku ees esinemisega toime?
Klassi ees on teine lugu, sest ikkagi tead, kes klassis on. Aga tõsi, avalik esinemine nõuab ikkagi pingutust. Oma kooliajal julgesin arvamust avaldada ja erinevaid asju öelda, aga esineda ja tähelepanu keskpunktis olla ei tahtnud. Mäletan seika ülikooliajast, kus oli vaja ühe kursuse ajal teha kõne tervele auditooriumile. Olin väga närvis ja pabistasin. Kõnet lugedes tagus süda väga kiirelt ja praegu ma isegi ei mäleta, mida seal rääkisin, aga läbivoolavaid tundeid mäletan hästi. Praegu pole avalik esinemine suur probleem, kuid muidugi sõltub natukene kontekstist ja publikust.
Kas olete pärast pikka tööpäeva avastanud ennast inglise keeles mõtlemast?
Praegu ei tea veel, et oleks. Suvi on ka veel nii lähedal. Kui kevadel uuesti küsida, siis ehk vastaks teisiti.
Õpetajatöö on väga stressirohke ja kurnav. Kuidas Te oma puhkehetki täidate? Mida teete, kuidas rahunete?
Jah, töö on paljunõudev ja väga tähtis on hoida tasakaalu. Proovin ikkagi nii palju kui võimalik oma perega aega veeta, näiteks käia väljas, külastada kontserte, lugeda ja reisida, viimasel ajal küll pigem Eestis. Ka sõbrad käivad külas.
Milline õpilane Te oma kooliajal olite?
Olin õpilane, kes sai ainult viisi, mis ei olnud tegelikult hea, sest tean päris täpselt, et mõnda asja ei julgegi ette võtta, kuna kardan läbi kukkuda. Asjade korraldamine läks mul täitsa edukalt ning olin ka klassivanem. Isiksusena tundsin ennast mingitel hetkedel tagasihoidlikuna. Mäletan, kuidas gümnaasiumis tegi üks õpetaja klassikaaslasele täiesti ebaõiglaselt liiga. Tundsin, et mina küll ei vaiki, ja ütlesin viisakalt, mis ma asjast arvan. Pärast seda mõned õpetajad eriti ei tahtnud, et ma sõna võtaksin. Ülikoolis olin selline õppija, kes õppis küsima. Olen avastanud, et kui ma asjast aru ei saa, siis minu viis asju õppida on küsimise kaudu. Kui küsin ja saan vastuse, siis see aitab mul analüüsida, miks mingi asi on nii või naa.
Kes oli kooliaja lemmikõpetaja ja milline lemmikõppeaine? Miks?
Gümnaasiumist on mulle üks värvikas ajalooõpetaja hästi meelde jäänud. Tema nimi oli Andres Allpere, hästi eriline isiksus ja erakordselt tark. Väga nautisin ta tunde. Halbu õpetajaid mäletan väga vähe.
Kui oleksite õpilane, siis millisena näeksite ennast õpetajana?
Kui oleksin õpilane, siis ma võib-olla ütleksin õpetajale, et ära ise nii palju räägi, vaid anna teistele rohkem sõna.
Milline on suurim unistus või soov? Mida kindlasti tahaksite elu jooksul teha või kogeda?
Minu jaoks on oluline saavutada mõnus tasakaal töö ja vaba aja vahel, et üks ei hakkaks teist segama. Tahaksin, et oleks piisavalt aega teha neid asju, mida mulle päriselt teha meeldib. Suurt superunistust mul silme ees ei ole.
Millist raamatut lugejale soovitaksite? Mis on Teie lemmikraamat?
Mulle on jätnud väga sügava mulje Gabriel García Márquezi “Sada aastat üksildust”, mis läks mulle väga korda. Erinevad düstoopiad on mind huvitanud. Arvan aga, et mu maitse on ajaga muutunud, sest vahepeal oli mul paus, kus ma üldse ei jõudnud lugeda. Kui ma seda teost praegu uuesti lugema hakkaks, siis ma ei tea, mida sellest arvaks.
Kas loete kirjandust pigem eesti või inglise keeles?
Kui on tegu inglise või ameerika autoriga, siis loen enamasti inglise keeles, muidu eesti keeles.
Kas Teile on südamelähedasem Ameerika või Briti inglise keel?
Kunagi pidin otsuse tegema, millist keelt kasutada. Olin kahevahel, sest põhikoolis oli mul ameeriklasest õpetaja, gümnaasiumis kasutasin pigem Briti inglise keelt. Kui oli aeg valida, valisin Briti inglise keele, aga kui oleksin tänapäeval üles kasvanud, siis võib-olla valiksin Ameerika, sest praegune meediaruum on Ameerika inglise keele kesksem. Briti inglise keel on aga omamoodi nüansirikkam.
Kui tihti lõpetate tunni teie ja kui tihti koolikell?
Pigem lähevad tunnid kiiresti ja lõppevad ootamatult. Ma ei ole veel täpselt ära harjunud 75-minutiliste tundidega ja sellega, kui palju materjali tundi mahub.
Kas teil on mõnikord tekkinud tunnis tüdimustunnet ning tahet klassist välja jalutada?
Siiamaani küll mitte, aga muidugi on õpetamisaja jooksul tulnud ette olukordi, kus olen mõelnud, miks ma siin üldse olema pean. Mõnikord lähevad asjad rappa ja siis tekib küll tunne, et läheks ära. Tüdimustundest soovi ära minna pole olnud, see tähendaks minu jaoks, et olen ise midagi väga igavat välja mõelnud. Kuigi olukord, kus olen juba kolmandat-neljandat korda päeva jooksul täpselt sama asja erinevatele klassidele rääkinud, tekitab küll küsimuse, miks ma pean seda uuesti rääkima, ja siis ma tihti ka muudan oma plaane.
Millist HTG traditsioonilist üritust Te juba pikisilmi ootate?
Ootan kindlasti juubeliballi ja rebaste ristimist. Samuti tõotab tore ja huvitav olla kooli sünnipäevanädal. Kuna tütar just lõpetas HTG ja abikaasa on samuti vilistlane, olen traditsioonidega üpris hästi kursis. Hiljuti toimunud kümnendike ajalooloengus sain teada põneva fakti, et maja, kus ma Tallinnast Tartusse kolides esmalt elasin, oli HTG esimene koolimaja.
Palju Te päevas kohvi joote? Millist marki eelistate?
Joon liiga palju kohvi, äkki kolm tassi päevas. Joon seda kohvi, mida kohvimasin annab.
Kas olete Inglismaal või Ameerika Ühendriikides käinud?
Ameerika Ühendriikidesse pole veel jõudnud. Küll aga olen käinud Kesk-Ameerikas ja mitu korda Londonis. Mingil hetkel osalesin Oxfordis ka ühel koolitusel. Lisaks olen Inglismaal käinud õpilastega.
Kommentaarid