Sport on meie koolis alati au sees olnud, seda näitavad ka auditooriumi seintel rippuvad fotod ammuste aegade Kalevipoegadest. Auväärse juubeli puhul heidame pilgu auväärse õppeaine – kehalise kasvatuse – lähiajalukku.
Spordialad
Nii üllatav, kui see ka pole, on meie kõigi lemmikaine tunnid viimastel kümnenditel püsinud eriliste muutusteta. Kuna süsteem töötab hästi, väsitades õpilased järgnevates tundides korra rikkumiseks liialt ära, siis järgitakse enamasti kooli väljakujunenud sporditraditsioone ning alad vahetuvad tavaliselt vaid seoses varustuse lisandumise või vähenemisega. 35 aasta jooksul on ikka käidud sügisel Tähtvere pargis, talvel saalis ja kevadel Tartu Ülikooli staadionil. Kõik õpilased on oma rammu katsunud erinevatel kergejõustikualadel, samuti on alati lõuga tõmmatud ja riistvõimlemist harrastatud. Pallimängudest on traditsiooniliselt valitsenud korvpall, kuid viimastel aastatel on kiiresti populaarsust kogunud ka alles 1998. aastal kavasse võetud saalihoki. Tulise korvpallifännina ma seda ise küll ei tunnista, aga on neid, kes väidavad, et saalihokist huvitatuid olla juba rohkem kui korvpallureid. Samas esmaspäevases korvpalliringis viibinute seas läbiviidud küsitlus näitas, et korvpalli eelistab endiselt 96,79 % õpilastest.
Aladest, mida enam ei tehta, võib välja tuua näiteks 30-meetri jooksu, köiel ronimise ning tireltõusud kõrgel kangil. Nende jaoks pole koolis enam vahendeid ega tingimusi. Küll aga on kool juurde muretsenud sõudeergomeetri, nii et nüüd saab igaüks sellega 500 meetri pikkusel distantsil pildi tasku sõita.
Rekordid
Kooli saali seinal on kõigile imetlemiseks ja motivatsiooniks (või meele heitmiseks) välja pandud läbi aegade parimad tulemused nii klassikalistes kergejõustiku- kui ka tundides harrastatavates nö igamehealades. Sealt leiab nii võimsaid, aastaid ületamata püsinud tulemusi kui ka verivärskeid rekordiuuendusi. Soovitan kõigil need tabelid üle vaadata ja enda tulemustega võrrelda. Ehk on eelmise aasta tulemust vaja vaid vaksajagu parandada, et ka enda nimi rekorditabelis surematuks muuta. Kõige kauem on vastu pidanud mitmete kergejõustikualade rekordid, näiteks 100-meetri jooksus, kettaheites ja kuulitõukes, lõuatõmbe parimat tulemust on vaid korra parandatud. Mitteklassikaliste alade, näiteks klotsijooksu ja 2,1 km jooksu rekordid on aga igal aastal ohus. Ilmselt on paljud kergejõustikurekordid nii kaua püsinud osaliselt ka seetõttu, et sportlasi on õpilaste hulgas vähem kui vanasti. Sinna pole aga midagi parata, sest LoLi, kilpkonnajahi ja kaupsichilli näol on tänapäeval muid ahvatlusi vaba aja täitmiseks niivõrd palju rohkem.
Otsisime üles ka mõned vilistlastest rekordiomanikud ning uurisime nende mälestusi kehalise kasvatuse tundidest ning oma rekordisooritusest.
Vilistlane nr. 1: Kristin Jesse, alates 2008. aastast tütarlaste kõhulihaste uhke rekordiomanik (42 kõhulihast 30 sekundi jooksul – parem kui nii mõnegi poisi tulemus terve minuti jooksul).
Vilistlane nr. 2: Markus Ellisaar, alates 2008. aastast noormeeste ülekaalukas rekordiomanik trepijooksus (9,3 sekundit).
1. Kuidas õnnestus Sul nii võimas rekord püstitada, mis juba viiendat aastat vastu peab?
Kristin: Käisin tollal kergejõustikus. Tegelesin põhiliselt keskmaajooksuga, millel pole kõhulihaste tugevusega erilist pistmist. Ega ma seda rekordit väga hästi seletada oskagi, võib-olla keegi, kes kõrvalt vaatas, sai paremini aru, mis seal toimus.
Markus: Tegelesin siis juba korralikult kergejõustikuga (täpsemalt sprindiga), seega võib öelda, et üsna kümnesse ala.
2. Kas trenn kooli ei seganud?
Kristin: Trenn õppetööd kindlasti ei seganud, kuna ma ei olnud nii heal tasemel sportlane, et oleks üldse olnud põhjust spordi pärast koolist puududa või mõni oluline kodutöö tegemata jätta. Õppetööd segasid ikka muud, mittesportlikud tegevused.
Markus: Õppetööd ei sega trenn kohe kindlasti, kes tahab, see jõuab ilusti.
3. Kuidas end praegu vormis hoiad?
Kristin: Jooksmine on mulle endiselt hingelähedane, olgugi et kergejõustikust loobusin, aga vahelduse mõttes olen viimasel ajal jooksukilomeetreid vähendanud ja suurendanud aeroobikasaalis veedetud aega. Käin 3-4 korda nädalas TÜ ASK Fitnessklubi erinevates rühmatreeningutes. Vahel tihemini, vahel harvemini. Ülikoolis on õppida rohkem, aga samas tunde vähem kui keskkoolis, nii et trenniaegade osas jääb veidi rohkem mänguruumi.
Markus: Vormis hoian ennast endiselt kergejõustikuga, vähemalt 6 trenni nädalas.
4. Lõbusaid mälestusi kehalise kasvatuse tundidest.
Kristin: Kogu aeg oli lõbus!
Markus: Ükskord vahetasin nii palju, kui jõudsin kapivõtmete numbrisilte ära – pärast oli ikka mõnuga segadust.
Panime proovile!
Trepijooks on igasügisene ala, mida kas vihatakse või armastatakse, aga külmaks ei jäta see ühtki õpilast ega lihast. Seetõttu otsustasimegi just trepijooksu rekordiomaniku aastaid hiljem uuesti proovile panna. Leppides kokku kohtumise laululaval vilistlase Markus Ellisaarega, lootsin salamisi, et aastad on tema sportliku vormi ja vööümbermõõduga oma töö teinud ning saab nalja kui palju. Kohale jõudes aga leidsin oma pettumuseks eest soojategeva ning “Estonia” kirjaga dresse kandva mehe, kelles võis eksimatult ära tunda sportlase. Esmamulje polnud petlik ning trepijooks oli Markusel endiselt jalgades. Rekorditulemusest (9,3 s) jäi küll puudu, aga mitte palju – märja ilmaga oli ajaks 9,5 s. Lõpetuseks jääb vaid loota, et kõik vilistlased oma tervise eest samamoodi hoolt kannavad. Markuse puhul aga sobib vist ütlus: ükskord sportlane – alati sportlane.
Kommentaarid