Lõviosa Treffneri gümnaasiumiga kokkupuutuvaid õpilasi
seob end kooliga tavaliselt kolmeks aastaks. Õpetajate kohta
see reegel ei kehti. Kui kord tuldud, siis selleks, et pikemalt
peatuda. Kooliperega jagab muljeid kolmkümmend aastat
Treffneri koolis töötanud kauaaegne ajalooõpetaja Reet Praats.
See, et proua Reet Praats pärast Tartu III Keskkooli (praegune Tartu Raatuse gümnaasium – toim.) lõpetamist ülikooli ajalugu õppima läks, oli selgemast selgem, sest ajaloo vastu oli noorel Reedal huvi suur. Olgugi et olemas oli ka kutse eesti filoloogia alale, jäi Reet oma soovile kindlaks. Lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala, alustas Reet 1958. aastal Tartu II Keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium – toim.) ajalooõpetajannana tööd, kus tal oli asendusõpetaja koht. Kahe aasta pärast pakuti talle aga täiskohta Anton Hansen Tammsaare nim. Tartu I Keskkoolis, mille ta ka vastu võttis. Ta sai õhtuse vahetuse ajalooõpetajaks. Klass, kus Reet sageli õpetas, asus Printsessi majas direktori kabineti asemel. Kui arvate, et Reet kolmkümmend aastat vaid ajalugu õpetas ja muuga ei tegelenud, siis tuleb uuesti mõelda! Nimelt 1965. aastal pakkus tollane direktor härra Allan Liim proua Praatsile noorema vahetuse õppealajuhataja kohta ning pika veenmise peale oli ta nõus koha vastu võtma. Nüüd, veidi vähem kui viiskümmend aastat hiljem, kahetseb Reet südamest, et õppealajuhataja kohaga nõustus ja ei saanud olla klassijuhataja. Kui tänavustel juubeliüritustel kohtuvad õpetajad oma endiste klassidega, kohtub tema lihtsalt oma endiste õpilastega.
Küll aga ei jäänud Reet Praatsi töökohustuste hulk pidama, vaid aina kasvas. Nimelt võeti aastal 1967 Nõukogude Liidus vastu otsus, et õpilasi tuleb koolides ideoloogiliselt paremini ja efektiivsemalt kasvatada. Uuenduste läbiviimiseks loodi uus ametikoht – klassi- ja koolivälise töö organisaator. See amet erineb Reeda sõnul praegusest huvijuhi kohast just seetõttu, et tollal olid õpilaste huvid teisejärgulised, kõige tähtsamad olid ideoloogilised küsimused. Uue ametiposti üle tundis Reet algul suurt heameelt ja pidas seda pikalt parimaks ametikohaks üldse. Esmalt seetõttu, et seal oli vaja palju sehkendada ja organiseerida, teiseks oli selle ameti algusaastatel valitsusepoolne surve üsna nõrk, kuna tegemist oli niivõrd uue nähtusega, ning koolil oli suur vabadus isetegemiseks. Selline olukord kestis 1976. aastani. Edasi hakati koole survestama, nõuti kommunistlike noorte ridade kasvu, suurendati aruandlust ja kontroll kõrgemalt poolt sagenes.
„Seinad annavad kaasa“
Klassi- ja koolivälise töö organisaatori töökohustuste hulka kuulus nii poliitiliste massiorganisatsioonide juhendamine kui ka kooliaktuste, pidude ja puhkeõhtute korraldamine. Aktus erines tollal juba selle poolest praegustest aktustest, et neid peeti valitseva võimu ülistamiseks ja ideoloogia juurutamiseks. Igal aastal oli temaatika, millest tuli lähtuda, iseasi, kuidas ja mis viisil tegutseti. Üks oli aga kindel: mida paatoslikum kogu üritus oli, seda rohkem „kõrgemal“ rahul oldi. Reeda sõnul taoline paatoslikkus Anton Hansen Tammsaare nim. Tartu I Keskkooli õpilastele ei sobinud. Ilmselt oli asi selles, et „seinad annavad
kaasa“ ehk viide patriootlikule meelestatusele, mida koolimaja seinad on läbi aegade näinud-kuulnud. Aktuste läbiviimisel proua Reet õpilasi pulti kõnet pidama ei saatnud, ei kasutanud nii-öelda “poliitika” tegemisel. Muidugi olid aktused klasside korraldada, kuid õpilaste osalus piirdus vaid saali dekoreerimise, toolide tassimise ja isetegevusega. Tuli arvestada õpilastepoolsete reageeringutega, sest neid oli varem olnud. Seega peeti targemaks õpetajatega kogu aktuse formaalne osa ise läbi viia.
Kuigi koolis hoidsid õpilased end poliitiliste küsimuste osas tagasi, oli kooliväline elu hoopis teine. Kuuekümnendate algul moodustasid mõned 7.A klassi õpilased salaorganisatsiooni ja tulid sajala kellegi korteris kokku ning kirjutasid lendlehti nõukogude võimu vastu, näiteks „Venelased Eestist välja!“. Hiljem tuli sellest koolile suur pahandus. Koolis käisid käekirja kontrollijad ning lasid õpilastel trükitähtedes etteöeldud tekste kirjutada, et tuvastada lendlehtede autoreid. Õpetaja Praatsi 7.A klassis oli selles salaorganisatsioonist üks noormees, põhituumik oli paralleelklassist, 7.B-st, mille klassijuhataja sai hiljem valju noomituse. Direktori olukord oleks võinud muidugi olla palju kurvem – vallandamine ja tunnistamine pedagoogilisele tööle kõlbmatuks. Õnneks osati situatsiooni siluda ning suur osa oli ka salaorganisatsiooni liikmeil endil ja klasside komsomilisekretäridel, kes astusid vapralt kooli eest välja. Tuli aga tuha all hõõgus, selles õpetaja Reet Praats ei kahtle, õpetaja oskus oli aga selle tulega targalt ümber käia.
linnukesed kirja!
Organisaatori peamine ülesanne oli kooli õpilasomavalitsuse juhendamine ning nende töö koordineerimine. Koolis oli selleks komitee, mille eesmärk oli õpilaste maailmavaadete kujundamine ja nende klassi- ja koolivälise tegevuse organiseerimine. Meie kooli poisse kutsuti vajaduse korral haridusosakonda küttepuid tassima või erinevate autahvlite avamisel publikuks olema – kesklinnas asuva kooli võlud. Samuti oli komsomolikomitee üheks tööks mitmesuguste aruannete vorpimine. Reet iseloomustas seda olukorda sõnaga „fassaad“ ehk pealispinnal oli kõik ilus ja toretsev, aga sisu kuidagi võlts. Ka tuli korraldada üritusi, mis olid nagu “linnukese” pärast, samas meenuvad Reedale õpilaste täiesti iseseisvalt korraldatud meeldejäävad õpetajatepäeva tähistamised, nääripeod ja aktiivlaagrid.
Muidugi ei saa üle ega ümber õpilastele kehtestatud vanapaberinormist, mis eeldas kooli poolt eraldi ruumi ja kaalu ning inimest, kes paberilaadungeid vastu võtaks. „Laadungeid“ just seetõttu, kuna vanapaberi norm ühe õpilase kohta oli 25 kilogrammi. Kas Teil, mu armas lugeja, oleks igal aastal majapidamisest välja anda veerand tsentrit paberimassi? Ei? Ka tollel ajal ei olnud hirmsaid paberivirnu kõigil kodust võtta, kuid treffnerist on alati kaval olnud ja oli ka siis. Paberiga kahas toodi ka telliskive või tehti paber lihtsalt märjaks, et see rohkem kaaluks. Ebaharilik ei olnud isegi see, kui vanemad ühel hetkel avastasid, et mõni paks sõnaraamat või teatmeteos on riiulist kadunud – see kaalus ju palju ja nii saadi norm rutem täis! Samuti kehtestati koolile vanametallinorm, kuid see tühistati õigepea, kuna jõuti järeldusele, et lapsed ei tohiks määrdunud metalliga kokku puutuda. Pealegi oli metall raske ning võis põhjustada soovimatuid õnnetusi. Peale taaskasutusse antavate materjalide pidi kool andma neli veredoonorit, õpilastest moodustama liiklusinspektortite salga, tuletõrje noortesalga, sanitaarsalga ja muid vajalike ametite täitjaid.
Ajalugu töölisklassi seisukohast
Ajalugu ja selle käik oli ja on ka praegu teema, mille üle võib teatud punktides vaielda. Veelgi riskantsem oli seda õpetada ajal, mil mõni vale sõna võis hiljem kaasa tuua palju pahandust ja isegi „noomitusi“. Tagasi vaadates tõdeb Reet, et provokatsioonilisi küsimusi tundides ei küsitud ja tegelikult oligi vaid üks kindel teema, mis oleks võinud õpilasi liigselt üles ärgitada – Eesti Vabariigi kadumine 1940. aastal. „Seda nimetati „Sotsialistlikuks revolutsiooniks rahulikul teel,“ aga tegelikult me teame ju, kui rahulik see oli – tankid olid väljas. Õpilased seda teadsid.“ Õpetaja pidi olema kaval ning nii ta selgitaski, et seda teemat kästileme töölisklassi seisukohast ja kuna töölisklass oli alati võidelnud parema elu, võrdsuse ja vendluse nimel, polnudki suurt probleemi. Ometigi oli ühte ja teist, mida tuli maha vaikida, näiteks teatud meelsusega kirjanikud ja kunstnikud ning öelda nende mainimise asemel „ja nii edasi“. Teine kahtlane punkt ajaloos oli kolhooside rajamine Eestis, seevastu Nõukogude Liidu ajalugu ei häirinud kedagi, sest tegelikult ei teadnud keegi, kas see on päriselt juhtunud või ei. Tuli lihtsalt õpetada ja kui hästi otsida, leidis sellestki teemas põnevaid nüansse, mis õpilastele huvi pakkusid.
Vanavanaema: Reet oma lapselapselastega jaanipäeval koduaias.
Jumal tänatud, et tuli disko!
Nagu pioneeride tegevusel ja relvaõppel pidi olema kindel juht, oli see nõutav ka koolipidudel. Selleks oli kultuurmassilisetöö sektori juhataja (komsomolikomitee liige), kes organiseeris pidusid, esinejaid ning pani kokku eeskava. Pidudel mängis kooli oma orkester. See kujunes musikaalsetest poistest ühe entusiasti eestvedamisel. Biitlite saabudes läks lahti aga hoopis teine trall. Kuna muusikainstrumente oli vähe saada, kultuurimajad ja klubid, siis tuli pillid ise teha. Teate küll Rock Hotelli lauluridu „…kuuris välja vineerist sai saetud kitarr“. Vineeri „väljalõigetele“ saadi aga kõik muu vajalik telefoniautomaatide telefonide seest välja urgitsetud materjalidest. Muidugi ei olnud selline tegevus ühiskondlikust vaatevinklist eriti moraalne, aga kehval ajal tuleb osata saepurust saia teha. Kuigi pillid olid häda ja vaevaga saadud, siis ometi ei olnud meie koolis kuigi palju muusikaga tegelevaid õpilasi, kes neid pille oleksid osanud mängida. Kelle kutseks oli muusika, õppis muusikakeskkoolis, seega olid põhilised pillimehed valdavalt isehakanud amatöörid. Kuid ei olnud lugu! Kõik puudujäägid korvati valju võimendusega, mis ajas korrapidajaõpetajad saalist lausa välja. Õpetaja Reet Praats ütles, et muusikat oli kuulda Raekoja platsini. Õpilased aga seletasid, et ega vaiksemini ei saagi mängida. Säärased head võimendused laenati linna klubidelt ja ühel korral toodi lausa milkade (miilits – toim.) autoga otse koolimaja ette!
Naljakas lugu meenub õpetaja Praatsil seoses ansambel Fixiga, kes käis ühel koolipeol esinemas, aga kuna sellelaadne ansambel oli uus nähtus, käitusid õpilased nagu kontserdil – istusid vaikselt ja kuulasid suud lahti. Alles teisel poolel julges mõni üksik põrandale tantsima minna, kuid kontserdi lõpuks oli saal tantsijatest pungil. Ning mõne aja pärast tuli disko… Reet ohkab tänulikult, et disko tuli, kuna ansamblivormis koolipeod ei meelitanud enam kohale piisavalt õpilasi ning ühte diskorit oli palju lihtsam leida kui kogu ansamblit. Pidude puhul oli pilt totter: poisid seisid saali keskel käed vaheliti, kedagi tantsule ei võtnud ja ise ka ei tantsinud ning hõivasid sealjuures pool saali laskmata ka teistel korralikult tantsida.
Koolipidudest meenub seegi, et võõraste koolide õpilaste tung peole oli suur ning pahatihti olid alumise korruse aknad kividega sisse visatud. Võõraid üldjuhul üksinda sisse ei lubatud, kuid oma kooli õpilastel oli lubatud kaaslasega tulla. Ühel korral aga õpetaja Praats heldis ning lasi ühe võõra noormehe sisse, sest too lubas südamest, et ta ei tee pahandust ja käitub viisakalt. Peolt lahkudes tänas noormees isiklikult Reeta veel kord ja polnud tõesti pahandusi teinud. Samas meenub jällegi seik ühest koolipeost, mille tung oli nõndavõrd suur, et terve Jaani kiriku esine plats oli paksult noori täis, nii et pileti ostnud õpilased ei pääsenud rahvamassist läbi. Siis tuli appi kavalus – kutsuti kohale õpetaja Märt Kask (füüsikaõpetaja) oma fotoaparaadi ja välguga ning hirmutati sellega õpilased sissepääsu juurest mõned meetrid eemale. Muidugi polnud aparaadil filmigi sees, kuid kartus pildile sattuda sundis siiski noori taganema.
Peale „tavaliste“ koolipidude ka õuepidusid. Õuepeod peeti kooli sisehoovis, kus praegu asub aatrium. Maja seinad ehiti kaskedega üle hoovi tõmmatud nööridele riputati valgustid ja veoauto kastis mängis orkester. Muidugi meelitas taoline pidu kohale palju võõraid õpilasi. Õuepidude miinus oli see, et pidu sai alata siis, kui juba hämardus, seetõttu jäi tantsuaeg lühikeseks, sest pidu pidi lõppema hiljemalt üheteistkümneks õhtul.
номер ноль
Nagu igas koolis, pidi Anton Hansen Tammsaare nim. Tartu I Keskkooliski toimuma õpilaste sõjaline algõpetus. Algul oli see nagu iga teine õppeaine, kuid seitsmekümnendate teisel poolel muutus sõjaline algõpetus koolisüsteemis väga tähtsaks ja aineõpetajaks määrati erusõjaväelane, kes eesti keelt ei mõistnud. Vilistlased on hiljem rääkinud, kuidas õpetaja klassis eestikeelsete roppustega üle pilluti, sest too ei saanud ju aru, mida õpilased talle ütlesid. Tuli klassist välja, õhetas ja punetas. Nii oli meie koolis sõjaline algõpe „номер ноль“ ja kunagi ei olnud kontrollid meie kooliga rahul. „Oli täitsa SOS!“. Mõni aeg hiljem tuli aga ametipostile mees, kes tahtis juba oma eluajal kuulsaks saada – Mihhail Tšunihhin – tema oli olnud sõjaväestaabi töötaja ning võttis oma tööd täie tõsidusega. Eesti ropud sõnad lasi ta ühel õpilasel kirillitsas üles kirjutada. Nüüd algas sõjalise väljaõppe tõusutee! Meie koolist sai eeskujulik kool, mida teiste koolide sõjalise algõpetuse õpetajad käisid külastamas,
märkmik käes, et kirjutada, mida eeskujuks võtta. Lisaks korraldati Ihastes sõjamänge. Koridoris ja kabineti seintel olid pildid NSVL kangelastest ja Punaarmee võitudest. Vahepeal juba tundus, et tegemist ei ole mitte kooli, vaid sõjaväekasarmuga.
ARS
Õpetajatöö kõrval oli Reet Praatsi suur kirg filmikunst. Oma esimesed filminäitlejate pildialbumid pani ta kokku juba kümneaastaselt, nüüdseks on neid juba üle saja. Kümneaastase tüdruku jaoks oli kvantiteet tähtsam kui kvaliteet, alles hiljem hakkas ta näitlejaid albumitesse grupeerima riikide ja žanrite järgi. Kui 1969. aastal lisati koolide õppekavadesse ka fakultatiivained (valikained), sai Reet võimaluse oma filmikunstialaseid teadmisi õpilastele edasi anda. Nädalas oli ette nähtud üks tund, mis aasta peale tegi 35 tundi. Seega asutati filmiklubi „Ars“ ja Saluudi (praeguse Ateena) kino andis kasutada ka oma kinosaali. Esialgu korraldati koolidevahelisi kinoõhtuid, kuna saal tulid täis saada ja meie kooli õpilastest poleks saal täis saanud. Kui Teile tundub, et säärane kino sahker-mahker tõi Saluudile tohutult sisse, siis tegelikult ei saanud kino sellest kasu, kuna ei müüdud mitte tavalisi kinopileteid, vaid Filmipropagandabüroo pileteid ja kino sai linnukese kirja vaid „loengulise tegevuse eest“. Küll aga hakkas Reet Praats õigepea tegema kinole vastuteeneid. Nimelt oli kinodel väga suur lasteseansside plaan ja külastajaid pidi olema tuhandeid ning Reet hakkas korraldama kinopäevi. Sest mida teha veerandi viimasel päeval erilist? Lapsed kinno! Ja kui kooli saalis oli remont, peeti ka aktuseid kinosaalis, peeti väike sissejuhatus ja hiljem vaadati teemakohast filmi. Hiljem läksid õpilased kavalaks – ostsid hommikusele seansile pileti, aga mõned kohale ei tulnud. Tegelikult oli oluline vaid see, kui suur tuleb ühe õpilase kohta kinokülastusi ning meie kooli õpilased käisid 1976/1977 õppeaastal kinos lausa 16,9 korda! Korduvalt saavutasid meie kooli õpilased Reeda eestvedamisel kooli- ja pioneerikinode konkursil esikoht Tartu linnas ja ühel korral ka vabariiklikul konkursil. Reeda huvi filmikunsti vastu püsib tänapäevani.
Õpetajal olgu vesi karahviniga laual!
Kui palun õpetaja Praatsil meenutada õpilaste vingerpusse, meenub talle esimene füüsika eriklass, mis paraku jäi puhtalt poistele ning nemad olid küll üks erakordne klass! Näiteks panid nad klassis raadio valjuhääldi peale ühe blondi naise pildi, mis ilmselt saadi mõnest väljamaa ajalehest ning panid kardinad ette. Kahjuks oli vene keele õpetaja ka säärane blond, aga direktor ütles poistele lihtsalt, et tõmmaku nad vene keele tunniks kardinad ette ja ei ole hullu midagi. Seejärel tuli sama klassi noormeestel mõte, et klassis võiks olla pommidega kell ja õpetajal karahvini ja klaasiga vesi laual. Üllatusi jagus igasse päeva!
Praeguse koolikorra kohta nendib Reet, et vabadusega minnakse liiale, sest õpetaja sõna maksab aina vähem, eriti hirmus on tema sõnul praegune koolikiusamine. Küll tõdeb ta, et Treffneri kooli õpilastel pole kunagi olnud distsipliiniga väga palju raskusi ning kõik on end üldiselt viisakalt üleval pidanud. Ilmselt on seegi „seinte“ mõju. Samuti on õpilased siin majas olnud väga teadmistehimulised ja igasugused viktoriinid ja mälumängud olid au sees juba tollal ning alati võideti ülelinnalistelt viktoriinidelt mõni auhinnaline koht.
Reet iseloomustab valitsenud koolikorda lühidalt nõnda: õpilasi usaldati ja neil võimaldati oma plaane ellu viia, kui need ei läinud vastuollu kehtivate reeglitega. Õpilaste ja õpetajate vahelised suhted olid sõbralikud, aga oli ka ebakõlasid. Koolis tehti kõvasti sporti ja eks see maandas tublisti rahulolematust.
Kommentaarid