Kuulsin hiljuti, et Tiia Toometi keskkooli lõpuaktusel olevat keegi kõnepidaja lapsevanem öelnud lause: ,,Haridus on see, mis jääb alles siis, kui kõik õpitu on unustatud,” ja viimased nädal aega on see mõte mind kummitanud. Samamoodi, nagu on elukogemus see, mis jääb alles siis, kui valu on kustunud või jõud see, mis jääb alles siis, kui teekond on lõppenud, on haridus see, mis jääb alles siis, kui õpitu on unustatud.

Elu on rännak sinna, kus keegi teine kunagi varem käinud ei ole. Alguses on mäed ja orud. Sa alustad teekonda kerge sammuga, nautides sissehingamisel varajase päikesetõusu värsket õhku ja väljahingamisel kopse täitvat enesekindlust, mis õige otsuse tegemisega kaasnevast suurest südamerahust tasapisi üle kogu keha laiali valgub.  Üle kogu silmapiiri õõtsub heinapõld hommikuses niiskes tuules justkui merelainetena. Kutsuv on teekond; see ihaldusväärne rännak unistuste muinasmaastike rüppe; sinna, kus  kõik on olemas, kuhu kõik igatsevad, ja kuhu Sina oled lõpuks ometi leidnud sissepääsu.

Esimesed hommikutunnid kulgevad takistusteta. Peagi on udupilvedest järel vaid kastepiisad rohukõrte otsas ja punasest ebamäärasest ehakumast on saanud konkreetne ja kõrge päikesekera. Esimest korda võib aimata algava päeva palavust. Sa õngitsed paunast välja veeanuma ja puhkad jalgu. Ainult kogenud rändur mõistaks, kui pikk ja väsitav saab olema eesseisev teekond. Uljas ja noor, astud sa vastu oma saatusele, teadmata, kui loomulik ja vältimatu on kannatus, kui palju egoistlikku õiglustunnet peadalla suruma: et veel valusam kivisele maapinnale langemisest on sealt uuesti tõusmine.

Elu on kaose ja korra lõputu vaheldumine. Laskudes alla orgu ja sumbates läbi mädasoode kattuvad sinu käed ja jalad sääskedest ja parmudest söödud kupladega. Jalanõud vettivad iga sammuga aina rohkem läbi ja varvaste vahel hakkab lirtsub tume maamuda. Mäkketõus riisub viimsedki jõuvarud. Kukkudes kriimustad põlved marraskile, ent hambaid krigistades tõstad veremil peopesadega keha uuesti vertikaali. Kõrvetav päike sunnib higiks moondunud ja kehast lahkuva julgustunde põlvedest immitseva verega segunema. Tilk tilga haaval valgub mineraalne vedelik mäenõlva kiviklibule. Kas niimoodi tehaksegi Himaalaja soola? Ent naermiseks ei ole enam jõudu.

Kui ebaõiglaselt kindel on maapind. See masendavalt stagnaatiline vorm ei otsi iialgi kelleltki teiselt toetuspinda, ei vaja mitte kedagi teist. Vihmasadu naudib ta harjumusest, temale ei ole vesi elulise tähtsusega, nagu on see seda maapinnast täielikult sõltuvatele eluvormidele, taimedele. Nad loodavad ainsale kindlale pinnasele oma elus, maapinnale. Nad usuvad, palvetavad ja armastavad, andes andeks talle kõik seletamatult ebaõiglased metsatulekahjud, kõikehävitavad vulkaanipursked ja maavärinad, sest kui nad lasevad lahti oma kindlusest, usust maapinda, kaob neil jalge alt see viimnegi mullatükk. Ilma oma ebaõiglase jumalata nad hukkuvad. Ja ega inimenegi taimest tugevam ole.

Midagi enamat on mäed ja orud, kui lihtsalt mäed ja orud. Viletsuse varjupaigaks on mäed, kannatuste koduks on orud. Kui mõttetu on kannatada ja maksta nii kõrget hinda unustatud eesmärgi nimel. Mägede ülipehme õhk ja päikesetõusu igatsetud maania on sind eksitanud, sind petnud, nagu virvatuled, reetlikud virvatuled. Sina, kes sa veremetes mäejalamil lamad, oled näinud tõde. Pettus on ilu ja lootus, tõde on kannatus. Ja petliku tõe nimel pole mõtet pingutada. Langenult vormuvad viimased jõuvarud värskeks ja igatsetud otsuseks: sa annad alla. Ei ühtki sammu enam. Sest sa oled maksnud siirast armastuse veritasu kunstlillede eest. Sinu higi ja veri segunevad roosaks Himaalaja soolaks, aga sina ei naera enam. Maailm naerab sinu siirust, maapind lõkerdab pingutuse üle.

Mida kõvemini naerab maailm, seda kõrvetavam on keskpäevapäike. On see siis evolutsiooniline pluss või miinus, aga alla ei ole andnud ei veresooned ega higikanalid, dehüdratsioon ega närvirakkude valutunnetus. Sinu füüsilise keha vangla kodukord on jõuliselt üle kongi lukustatud patustaja moraalitunnetusest.

Ja endalegi ootamatult seisad sa püsti. Lombaka keha liigutused on veepudeli leidmise eesmärgil väledad. Sa ei jõua peatada oma silmi, mis otsivad hävitavat mäetippu, ega oma selgroogu, mis nõksatab sirgelt päikese poole. Sinu enda keha on sind alt vedanud. “Ta solvas mind, ta tegi minule liiga, ta on minust üle, ta riisus minu paljaks.” Kes nõnda mõtleb, selle vaen ei vaibu. Sest siin ei vaibu vaen kunagi vaenu läbi, vaid vaenu puudumise läbi. See on Igavene Seadmus.*

Mäe tipust vaadates on mäed ikka mäed ja orud ikka orud. Hakka aga astuma.

*,,Dhammapada” Paali keelest tõlkinud Linnart Mäll