Tõtt-öelda oli esmalt üllatav, et ühte Treffneri koolielu „mootoritest“,  nagu „Treffoonias“ öeldud on, nõnda vähe on Miilangus luubi alla võetud. Elus tõepoolest nii juhtubki  – need, kes on päriselt ühe või teise ettevõtmise taga, jäävadki varju.

Abielu Treffneriga
Seda, et sidemed Aime Punga ja Treffneri kooli vahel ulatuvad tagasi „kiviaega“, teavad kõik.
Pärast põhikooli lõpetamist praeguses Karlova gümnaasiumis astus ta A. H. Tammsaare nimelisse Tartu 1. Keskkooli, tänasesse Treffnerisse. Keskkooli viimases klassis sattus pooleks aastaks 2. klassile asendusõpetajaks, kuna päris õpetaja oli haigestunud. Meie õppealajuhataja tudeeris Tartu Ülikoolis matemaatikat ning saatuse tahtel oli oma koolis füüsika praktikandiks.  Ülikooli lõpetamise järel suunati värske õpetaja matemaatikuna taas Munga tänava kooli. 1985. aastal sai Aime Pungast õppealajuhataja, tänaseks on sellest möödas 28 aastat. Kokku on side oma kooliga väldanud üle 40 aasta. Punga ise ütleb, et on jäänud Treffnerisse, oma ainsasse töökohta pidama, sest ta tunnetab oma tiibade kandevõimet ning teeb hea meelega seda, millega ta hästi hakkama saab. „Sellest koolist olen ma palju saanud ja ma arvan, et ma olen ka siia üht-teist andnud… vähemalt seda, mida mul on olnud anda.“

Süsteemid, süsteemid ja töökuse etalon!
Punga kabinetis hakkab kohe silma seinal olev värviline tabel. Ega esmapilgul sellest tavainimene aru ei saagi, ainult silme eest võtab kirjuks. Tegu on meie tunniplaaniga, mis väga kunstilise lähenemisega kokku on pandud. Tolles suures plaanis on iga õpetaja oma värvilise kleepsuga, see on aga Punga oma süsteem, et saada selget ja kiiret ülevaadet. Kleepsud on õppealajuhatajal  valitud suure hoolega, et oleks võimalikult vastava õpetaja moodi. Punga tunnistab, et uurib vahel siiani raamatupoodides kleepsuriiulit, ehkki vajadust uute järele ei ole ning ega neid õiges suuruses ilusaid kleeppilte suures valikus olegi. „Kunstnikel on vähe fantaasiat – kärbseseeni ja liblikaid leiab, aga muud mitte.“ Uurisin suure õhinaga, milline on too utoopiline matemaatiline valem, millega meie tunniplaanid kokku pannakse. Selgus aga, et niisugust universaalset valemit ei olegi. On aga ainult väga universaalne ja hästi toimiv süsteem, mille Punga ise on välja töötanud ja mida ta ka ainsana kasutada oskab. Selgus, et tavalise perioodi tunniplaani koostamine võtab temal aega umbes ühe astronoomilise tunni, ent sellele on eelnenud hulk tööd ja seda eelkõige suvel augustikuus perioodide plaani näol.  „Tunniplaan on ristsõna, mis peab välja tulema.“

Mootoriõli
Punga kabinetist avaneb hea vaade Jaani kirikule, mille vahetut lähedust õppealajuhataja ise väga naudib. Just hiljuti, kevade hakul käis Punga esimest korda Jaani kiriku teisipäevasel keskpäevakontserdil, kus mängis Arno Gabriel Humal (10.b) orelit. „Seda oli võrratu kuulata, et üks noor meie oma kooli poiss mängib. See oli hästi ilus.“ Muusikaga on Punga tegelenud juba lapsepõlvest, mil ta õppis klaverit ning lõpetas laste muusikakoolis klaverieriala, samuti laulis ka kooris. Klaverimäng on praeguseks küll soiku jäänud, ent Pungal on soov veel tulevikus end teatud tasemele üles mängida.  Meie õppealajuhatajale meeldib ooper. Küll vähem kui ta tahaks jõuda, käib ta Ekraanis MET Ooperi ülekandeid kuulamas. Raamatutest armastab Aime Punga kunstnike elulugusid ja vene autorite kriminaalromaane. „Mulle meeldib kõige rohkem lugeda elust enesest, ei ole ulme armastaja.“
Eelmisel nädalal aeti kuuri alt välja tema teine suur armastus – jalgratas. Suvega sõidab Punga maha ligikaudu 1500 kilomeetrit. Olgu selle üheks ajendiks tema elukoht maal, Tartust väljas – jalgratas annab Punga sõnul talle küllaltki palju sõltumatust ja iseseisvust. Ent jalgratas ei ole ainult transpordivahend punktist A punkti B sõitmiseks, vaid üks suur hobi ja armastus.

Päkapikuuskuja
Meie salapärasel õppealajuhatajal on üks kummaline hobi veelgi varuks. Aime Punga kogub pisikesi päkapikke. Kollektsioon on imetlusväärne ning selle taustalugu ulatub lapsepõlveaegadesse, mil jõulud ei olnud legaalne püha, kuid mida Punga perekonnas tähistati. Pealtnäha range matemaatiku ja süsteemse töönarkomaani ellu mahub tegelikult üks muinasjutupisik ja tugev päkapikuusk, mida ta tänasel päeval oma lastelastele edasi pärandab. Päkapikukogu sai alguse ühest pisikesest päkapikust. Nüüd on kogu kasvanud 180-liikmeliseks väeks. Päkapikud ärkavad unest jõuluajaks ning elavad siis juba aknalaudadel oma elu ja räägivad igaüks ise lugu. Pisut piinlikkust Aime Punga oma huvist rääkides tunneb ja tunnistab, et just naeruväärsuse pärast on ta püüdnud iga aasta kogumist piirata.

Mootorikütus
Puhkamise küsimus on Punga jaoks ääretult õrn teema. Talvel sooviks ta suusatada, aga selleks ei avane igal aastal paraku võimalust. Õnneks pakitakse suvel kokku nn välikabinet ja sõidetakse vähemalt nädalaks Haapsalu lähedale mere äärde kohta, kus ei ole inimesi ning kus on võimalik olla praktiliselt üksi. See nädal on aga peaaegu ainsaks puhkehetkeks ning see tõdemus viib õppealajuhataja alistunult ülestunnistuseni: „Ma pigem tunnen, et ma ei oska puhata ja seda ma olen iseendale hakanud ette heitma.“

Õpilastest
Kohati teeb kurvaks, et treffneristid õppealajuhatajat hirmsasti kardavad. „Ma võin küll väga kurja näoga vaadata neile otsa, aga ma siiski armastan kõiki neid lapsi. Ma tean, et mind kardetakse ja vahel mul on endast kahju: mõtlen, miks nad mind kardavad,“ ohkab Punga ja lisab, et kui on küsimusi, siis teavad kõik, kust kabinetist abi saada. „Noortele annan ikka seda nõu: kui on mure, tuleb see kellelegi ära rääkida. Mure jagamine teeb elu kergemaks: vahel teab naaber lahendust.“
Treffneristide üle on Pungal väga hea meel. „Me ikka veel imestame, kui targad te olete. Minu vanuses ma tunnen, et jään enamus kohtades noortele alla, ainult elukogemuses olen veel üle.“  Punga tõdeb, et ta ei oota sugugi, et igal õpilasel peaksid kõik ained viimase peal korras olema. Hoopis rohkem hindab ta pühendumust ja kiindumust: „Mulle meeldib, kui noorel inimesel on tahtmine. Kui talle meeldib ajalugu, siis mina tahan ka näha, et talle ajalugu meeldib.“  Rangust aga peab Punga sellegipoolest oluliseks. „Iga inimene on täpselt nii laisk, nagu tal olla lastakse. Kui meie laseksime ohjad lahti: tulge, millal tahate, ja minge, millal tahate, siis kaos on väga kiire tekkima.“  Sedasi põhjendab Punga rangust, mida treffneristidena kardame ega oska selle taga näha hoolivust.

Tunnustatud
Pungale tulid tema sügisel ja aasta alguses saadud tunnustused suure üllatusena. Ehkki ta oli ääretult meelitatud, on ta siiski kurb, et meie õpetajad on liiga vähe tunnustust saanud. Oma preemiaid peab Punga kogu kooli preemiateks, sest õpilased ja õpetajad ise ongi meie edukus, millele loodud süsteemid pisut toetust pakuvad.
Kõige sügavama kummarduse teeb Aime Punga klassijuhatajate ees, sest seda ta peab üheks raskeks ametiks. Punga on ise olnud ühe klassi juhataja. „Ma elasin kõik 34 elu endast läbi. Nad on nagu oma lapsed, kelle edu ja arengut ma nautisin. Kurb oli aga kõrvalt vaadata nende muresid ja alati ei saanud ka aidata. Täna tunnen suurimat heameelt, et neil läheb hästi ja nad ei ole mind unustanud.“ Pärast mõttepausi tõdeb ta, et rõõmu oli klassijuhatajatöös siiski kordades rohkem kui muret.