Suvevaheajal võtsid mitmed treffneristid vastu julge otsuse minna noortevahetustele. Sooviga valgustada seda mitte-nii-tuntud võimalust otsustasime kajastada nende muljeid.

Suurim hirm enne minekut?
Laura Pennar, Türgi: Kuna edasi-tagasi lendamine toimus üksi ja omal vastutusel, siis kartsin, et miski läheb valesti või jään lennukist maha. Kõik läks siiski hästi!
Merlyn Dunderdale, Eesti: Suurimateks hirmudeks oli, et ma ei oska võõraste inimestega suhelda ja mul hakkab kas väga igav või olen väga närvis. Tuli välja, et neid asju ei tasu aga tegelikult karta.
Johanna Maria Karjus, Belgia: Esimest korda osaledes kartsin, et ma tunnen ennast seal üksikuna või ebamugavalt – kõik inimesed on ju siiski võõrad ja sa pole neid kunagi varem näinud. Võin kinnitada, et iga kord lükatakse see hirm ümber ja nendest võõrastest saab su perekond.
Andre Ahuna, Armeenia: Kuumus. Põhjendatult.
Gundra Raissar, Eesti: Suurim hirm enne minekut oli see, et kahjustan oma looduslapsemainet, kuna kõik saavad projekti jooksul teada, kui puudulikud minu ornitoloogiateadmised tegelikult on!


Kõige meeldejäävam kogemus?
Kai Budrikas, Norra: Ühel ööl viidi kõik osalejad metsa, paluti leida sobiv koht istumiseks ja mõelda enda valikute ning jätkusuutliku tuleviku üle. Olin end hästi soojalt riidesse pannud, magamismati kaasa võtnud ja leidsin ühe kuusealuse, kuhu end mugavalt istuma sättisin. Kõik osalejad lubati umbes tunni jooksul üles otsida ja telkimisalale tagasi tuua. Mina vajusin aga sügavasse unne ja ärkasin alles kaks tundi hiljem kottpimedas metsas. Järgmisel päeval kuulsin ka teistest samalaadsetest juhtumitest, kuid mina olin ainuke, keda üles ei leitudki.

Laura Pennar, Türgi: Selles külakeses, kus me elasime, õnnestus meil kuulda Erdoğani kõne. Tekkinud tunnet on väga raske sõnadesse panna, aga see jääb ilma kahtluseta eluks ajaks meelde.

Johanna Karjus, Belgia: Viimases projektis ööbimisime hoones, mis oli ühteaegu lasteaed, kunstikool, hotell, koerte varjupaik ja kirik. Ühes teises projektis matkasime aga kolmekümnekesi Alpides ja pidasime piknikku peaaegu 2000m kõrgusel.

Elisabeth Raidma, Hispaania: Esimesena tuleb meelde see, et me elasime mäe otsas ja seega pidime iga päev rohkem kui kilomeetri jagu mäest üles ja alla matkama, mis polnud 30-35 kraadise ilma juures sugugi kerge. Ühel õhtul otsustati aga mäest üles tuua poekäru ja hiljem sellega suure kalde peal alla lasta. Samuti oli eestlastega kaasas üks Eesti kuulsaimatest räpparitest, kelle muusikavideot me Barcelona lähedal salvestasime.


Suurim katsumus enne projekti või projekti ajal?

Madis Reemann, Prantsusmaa: Kuna meie projektis olid ainult eestlased ja prantslased, siis tekkis vahel suur tahtmine lihtsalt eestlastega olla, nii oleks kergem olnud. Just alguses tundus imelik minna ja suhelda välismaalastega, kes võib-olla ei saa sinust isegi nii hästi aru.

Johanna Maria Karjus, Belgia: Suurim katsumus saabub hoopis peale projekti, kui pead leppima sellega, et sa ei pruugi neid inimesi enam mitte kunagi näha.

Kai Budrikas, Norra: Kuna minu projekt toimus suuremas osas metsas järve ääres ja me pidime elama telkides, pesema end järve külmas vees ning jooma allikavett, siis kõige sellega hakkama saamine oligi minu suurimaks katsumuseks. See aga muutis mind loodusega lähedamaks ja ühtlasi oligi projekti üks eesmärke.

Pilleriin Jukk, Prantsusmaa: Noortevahetuse suurimaks katsumuseks osutus oma aja sisustamine. Nimelt koosnes meie päevakava suures osas söömisest, siestast, matkamisest ja magamisest. Vaba aja täitmine oli just meie õlule asetatud. Pärast projekti ei ole ma enam nõus kaarte mängima.

 

Kas märkasid mõnd huvitavat kultuuridevahelist erinevust?
Silvia Linnuste, Türgi:  Inimeste suhtumine religiooni. Osalejate seas oli ateiste, kristlasi ja mosleme. Minu üllatuseks usulised eripärad ei seganud ja inimestega sel teemal rääkides tuli välja palju uut. Kohati tekkis tunne, et enda teadmised on küll väga stereotüüpidest lähtuvad. Ka ajaloo käsitluses torkasid silma õpetuslikud eripärad (eriti kergelt omavahel konfliktsete piirkondade vahel).

Elisabeth Raidma, Hispaania: Teistele meeldib ikka rängalt saia süüa ja veini juua ning mitte ennast liigutada.

Madis Reemann, Prantsusmaa: Prantslaste jaoks on ühine söömine väga oluline. Kui eestlased lõpetasid varem söömise ja läksid välja jalgpalli mängima, siis oli see prantsuse rühmajuhtidele suur solvang.

Johanna Issak, Türgi: Aserbaidžaanlased ütlevad midagi “terviseks” sarnast kui nad näevad, et keegi on duši all käinud. Sarnaselt nagu meil öeldakse “terviseks”, kui keegi aevastab.

Kai Budrikas, Norra: Pea ükski hispaanlane ei osanud telki kokku panna ja enamikele osalejatest oli see esimene kord telgis ööbida.

Anetta Lilles, Armeenia: Inimesed on väga-väga külalislahked ja avatud võõrastele, turvavöösid ei kanta, prügi visatakse igale poole ja tantsitakse elegantses näpuhoius, käed üleval.


Mida see kogemus sulle andis?
Mari Remm, Eesti: Noortevahetusest sain julguse eksida ja himu osaleda ka teistes sarnastes projektides.

Silvia Linnuste, Türgi: See kogemus julgustas mind nägema inimesi võrdsetena nende päritolust hoolimata. Noortevahetus oli nagu elukool, milles sain intensiivselt keeletunde ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse kiirkursuse.

Kai Budrikas, Norra: See projekt õpetas mind oma tuleviku üle ise otsustama ja andis mulle julgust suure rahvahulga ees rääkimiseks. Leidsin ka palju uusi sõpru, kes inspireerisid mind oma põnevate elulugudega.

Pilleriin Jukk, Prantsusmaa: Projektis osalemisest sain väga palju uusi oskusi ja teadmisi. Näiteks kuidas käituda mägedes, kui pole korralikku toitu, elektrit ega tegevust. Prantsusmaal käimine andis kaasa ka reisimispisiku ja nüüd on jälle väga suur soov välismaale reisima minna.

Anetta Lilles, Armeenia: Sain palju teada Gruusia, Armeenia ja Poola kultuurilisest ja poliitilisest taustast ning õppisin Eestit nende suhtes mõtteliselt paigutama. Demokraatia koha pealt muutusin kindlasti teadlikumaks ja kindlamaks. Lisaks sellele sain häid sõpru ja kohti, kuhu reisida.

Andre Ahuna, Armeenia: Sain heameele Eestis elamisest.


Mis teeb grupijuhi rolli erilisemaks tavalise osaleja rollist?

Johanna Karjus, Belgia: Mõne organisatsiooniga ei pea grupijuht osalustasusid maksma, seega olen alati võimaluse vastu võtnud. Grupiliidri kohustuste hulka kuuluvad reisi planeerimine, grupi toetamine ning info vahendamine. Tegemist pole mitte millegi kontimurdvaga.
Elisabeth Raidma, Hispaania: Grupijuhina peab iga päev koosolekutel osalema, mis kujunevad tihtipeale tõelisteks komöödiaõhtuteks. Teistele rühmajuhtidele meeldib kohutavalt pisikeste asjade pärast vinguda, näiteks sai on liiga kuiv, veini liiga vähe ja päevas peab kõndima rohkem kui 100 meetrit.


Kas ja miks soovitaksid ka teistel sellises projektis osaleda?
Laura Pennar, Türgi: Väga soovitan. Võimalus suhelda uute ja lahedate inimestega, tutvuda erinevate kultuuridega, näha maailma ja praktiseerida inglise keelt on äärmiselt vahva!
Silvia Linnuste, Türgi: Kindlasti! Projektis osalemine avardab silmaringi erinevate riikide ja kultuuride osas. Saab näha maailma ja ühiskonda teisest vaatenurgast. Kõigil ei ole näiteks sugugi sama nägemus soolisest võrdõiguslikkusest või religioonist. Mainimata ei saa ka jätta, et tegemist on praktiliselt tasuta kultuuri- ja puhkusereisiga.

Johanna Karjus, Belgia: Kindlasti! Sellised projektid on elumuutvad: need aitavad sul paremini mõista inimesi enda ümber ning samuti omandada uusi oskusi ja teadmisi. Eelmises projektis, kus osalesin, õppisin päris professionaalset filmi tegema. Võimalus saada uusi ja ülitoredaid sõpru üle kogu maailma on imetabane! Inglise keele praktiseerimisvõimalus on samuti väga hea.

 

Tähtis!

Madis Reemann, Prantsusmaa: Väga oluline on minu meelest just see, et projekt reaalselt õpetaks sulle midagi uut, näiteks rahvusvaheliste suhete või demokraatia kohta. Väga tore on välismaal ringi käia ja uusi tutvusi saada, aga kui projekt teema sind kuidagi ei “valgusta”, siis jääb asi kuidagi ühekülgseks.