Sel sügisel esindas Eestit, Tartut ja HTG-d Moskva harrastusteatrite festivalil teatritrupp Lend 3.0. Esineti Oliver Issaku lavastusega „Ma pole kunagi tahtnud surra lahingus’’. Koju toodi eripreemia Vene teatriliidu poolt ning hulganisti kogemust.
Rongis olid siniste istmetega kupeed, kena vagunisaatja pakkus teed, restoranivagunist sai juustu ja heeringat ja üleüldse oli kõik ülivägapõnev. Vähemalt esimesed 12 tundi. Vinguda pole midagi, sõit oli lõbus ja nii mugav, kui üks üheksateisttunnine sõit üldse olla saab, ent Moskva Leningradski vaksalis perroonile astudes oli asi reibastest ja punapõsksetest kultuurihuvilistest ikka päris kaugel. Meid oli tervitama tulnud Rahvusvahelise Amatöörteatrite Assotsiatsiooni Venemaa keskuse peasekretär Alla Zorina, kes pakkus pastilaad ja käitus nii esimesel päeval kui edaspidi nagu hea haldjas. Loppis ja näost paistes kulturnikutel oli õige pisut piinlik…
Moskva pisaraid ei…
Õhtul tutvusime Moskva maailmaga. Maailmaga, sest Moskvat on natuke veider linnaks nimetada. Lühidalt öeldes on Moskva lihtsalt niivõrd hoomamatu, et paneelmajade, arhitektuuriimede ja metsataoliste parkide vaheldumine tekitab tunde, et tegu on mingi lõputu labürintmaailmaga, kuhu võib hetkega igaveseks ära kaduda. Ime siis ka, et Moskva pisaraid ei usu, ta tõenäoliselt lihtsalt ei märka neid.
Palju õnne kõigile, kel täna tähtpäev
Massiivses paneelmajade rägastikus toimus ka kauaoodatud festival. Teatriks muundatud paneelmajas saalisid asjalike nägudega noored teatrihuvilised, meistrimehed ja tähtsad ninad. Meie isiklikel monoloogidel põhinev sõjateemaline lavastus võeti hästi vastu, ometi tekitas see ka vastuolulisi tundeid. Meie jaoks oli pisut kummaline kogemus rääkida vaatajatele oma mõtetest, leidmata kordagi silmkontakti: kõik lugesid ju subtiitreid. Lõpp hea, kõik hea, kui tagasisideruumis tehti verbaalne pai ja sooviti lõpuks nii meile kui iseendile õnne ja rõõmu seitsmekümneda võiduaastapäeva puhul… Наша победа!
…hing on suur ja lai, saatan tihti külas käib…
Eks see piiritagune hingamisrütm on Euroopa poole küünitava põhjamaalase jaoks ikka pisut kummastav. Ühest küljest elab seal tohutu vaimsus: umbkeelsetena teatris käies saime ilmselt kõik väga suure elamuse osaliseks. Teisest küljest vaatavad punasel väljakul vastu üleelusuurused ekraanid piltidega punaarmeest ja hotellis tullakse siiralt küsima, et kuidas me suhtume venelastesse, kes ju teatavasti vabastasid meid fašismi mädaneva käpa alt. Nii ei teagi alati, mida mõelda või kuidas olla.
Aitäh!
Olgu selle võidupühaga kuidas on, lõpuks on tegu täiesti erilise kultuuriruumi, maailmaga, mille avastamisvõimaluse eest jääb üle ainult kõigis võimalikes suundades (eriti aga Toomas Lõhmuste, meie juhi ja abimehe suunas) tänulik olla. Pastilaa maitse läheb ehk meelest, aga usun, et emotsioon ja ere mälestus kogetust ei tuhmu veel niipea.
Kommentaarid