Riigi 95. sünnipäeva eel otsustasime läbi viia pisikese eksperimendivormis uuringu. Küsisime kooli õpetajatelt ja teistelt töö-tajatelt Eesti Vabariigi hümni sõnu. Päeva lõpuks pidime tõdema, et täiesti õigeid ridu meil ei olnudki võimalik kuulda. Kõige lähemale jõuti huvijuhi kabinetis, kus pärast kahte esimest etteloetud rida jäädi sügavasse mõttesse, kuid päris lõppu ei suudetud siiski meelde tuletada. Tihti prooviti sõnade meenutamiseks ümiseda omaette viisi, kuid seegi tõi rohkem segadust kui selgust. Mõned õpetajad proovisid piinlikkuse vältimiseks laulu ettekandmisest kõrvale hiilida ning ühel juhul lausa hakati enesekindla ja rõõmsa näoga hoopis vale laulu esitama. Kahjuks ei suutnud sel korral ükski küsitletud Treffneri õpetaja hümni õigesti ette kanda.

Et me aga aastapäeva aktusel hätta ei jääks, lugegem enne sõnad üle, et oskaksime ikka „kalleid“ ja „armsaid“ õigete kohtade peale paigutada.

Kas teadsid, et…

  • Eesti hümni ei ole õigusaktides selgelt kehtestatud.
  • „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on omandanud tavaõiguslikult Eesti hümni tähenduse.
  • J. V. Jannsen kirjutas hümni sõnad Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne luuletuse „Hioma- ehk issamaa laul“ järgi. Rinne luuletus algab sõnadega: „Oh Hiomaa, sa merre saar, issama, mo ön ja rööm. Kui armas õlled sa, kui kaunis olled sa!“
  • 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt eesti rahva hümniks.