27. septembril liikusid sel aastal alustanud gümnasistid koolis ringi pidevas hirmus ja mõningatel juhtudel ka näost roheliste ning kaametena. Välditi liiklemist ühekaupa ning vaid äärmisel juhul satuti aatriumisse. Käes oli rebaste sisseõnnistamise päev.

Vägitükid: Loodusklass tegemas raskeid samme võidu poole. Foto: Kaisa Põhako.

Vägitükid: Loodusklass tegemas raskeid samme võidu poole. Foto: Kaisa Põhako.

Päev algas juba traditsiooniks saanud võimlemisharjutuste ning pommirünnakuteks valmistumisega kooliesisel tänaval. Leidus mitmeid tavakodanikke, kes peatusid oma kiiretel asjatoimetustel ning jäid arusaamatute ilmetega jälgima hunnikut värvilistes riietes noori inimesi kell 8 hommikul Rüütli tänaval pikutamas. Pommirünnakute suurimad fännid pole kindlasti õpetajad, kes peavad neid ebavajalikeks, eriti mustadel ning külmadel tänavatel, aga ka kooli kivistel koridoripõrandatel.

Retsipäev pani rebasekutsikate füüsilise vormi mitmel korral proovile, sest tuli joosta ohtralt ringe ümber koolimaja, teha hulganisti võimalikult valju prääksuga kükke ning põgeneda valgetes kitlites ning koirohuga varustatud kaasõpilaste eest. Lihasevalu, trepist kangete jalgade tõttu raskendatud kõndimist ning igas võimalikus kohas sinikate omamise üle kurtsid kutsikad veel mitmeid päevi hiljemgi. Terve koolipäeva vältel kostitati meid koirohuga nii suurtes kogustes, et ilmselt oleme kõhuhädadest priid veel ka kolme aasta pärast.

Rebastele endile jäid eredalt meelde seiklused kooli sööklaaluses keldris – seal ootas meid päeva „maitsvaim“ osa. Ukse peal sibula suhu saanud, tuli roomata läbi kottpimeda ruumi üle kivide ning herneterade, ainsaks teejuhiks retsijate pehmelt öeldes veidi karmid ergutused. Samal ajal tuli võidelda ka kaasroomajate jalgadelt ning muudelt kehaosadelt pärinevate hoopidega. Läbi nende proovilepanevate katsumuste jõudsime oma ”pidusöögini”. 10.E-na oli meie kord sattuda keldrisse viimasena. Jõudnud sihtpunkti, korraldati meile kiireimas korras üks pommirünnak, mis ruumi kitsuse tõttu meenutas rohkem üht massilist külakuhja. Seal pikali maas lebades, tundes enda all midagi limast ning märga, oli lausa vapustav leida end eelnevalt hõrgutisi maitsnud klassi välja tulnud toidu seest. Peale keldriskäiku sattus juhuslikult olema muusikaajaloo tund, kus, tundes seda pahviks löövat rebastega kaasa tulnud aroomipilve ning nähes meie silmnähtavat ahastust, hakkas lugupeetud õpetaja Keerbergil meist, rebastest tõsiselt kahju. Söögi kokkusegamise ning selle õpilastele manustamisega oli palju negatiivseid reaktsioone nii õpilaste kui ka õpetajate seas. Omad plaanid on huvijuhil, kes kavatseb tulevail aastail toiduga mängimise reegleid veidi muuta.

Vägitükid: Loodusklass tegemas raskeid samme võidu poole. Foto: Kaisa Põhako.

Vägitükid: Loodusklass tegemas raskeid samme võidu poole. Foto: Kaisa Põhako.

Pärast koolitunde said pisikesed rebased minna koju oma haavu lakkuma ning võib-olla isegi inimestele mõeldud kõhutäidet hankima. Kuid juba kella neljast alustas esimene klass ülistuslaulude kõlades teekonda läbi Tartu, tõestamaks, et nad on valmis olema täieõiguslikud Hugo Treffneri kooli rebased. Raekoja platsil sai tantsitud ning tehtud erinevaid akrobaatilisi etteasteid, mille tõttu sai nii mõnigi turist ja linnakodanik oma fotokaamerasse huvitava jäädvustuse. Eesti Rahva Muuseumi läheduses saime proovile panna oma füüsikalised teadmised. Nende piisava olemasolu puudumisel pidime karistuseks saatma koirohuga maitsestatud suitsukala mitmele ringile suust suhu edasi kandes. Ringkäigu (õigemini ringjooksu) lõpp saabus Hugo Treffneri kuju juures, kus andsid kõik, käsi südamel, hurmavale koolijuhi kehastusele vande lasta 11.b klassi õpilased alati toidujärjekorras ette, mida oli lausa raske ennast tegema sundida.

Siis oli aga käes päeva enim elevust tekitanud sündmus. Koolimajas kanti ette oma kauaharjutatud tantsukavad, millega oli eelnevalt vaeva nähtud nii tundide vahel kui ka nende ajal, peale ning ka enne koolipäeva. Greteliis(10.e) on kindel, et just tants ühendas klasse enim ning oli kogu ristimise kõige lõbusam osa. Õpetajad kiitsid väga selle aasta rebaste tantsulisust ning iga klassikava omanäolist esitlust. Kavades oli suur osa klassijuhatajatel, kes olid hea meelega nõus oma rahuliku ning tasakaaluka maine hetkekski kõrvale heitma ning võimsalt tantsu vihtuma.

Paljudele üllatuseks napsasid esikoha seekord looduslapsed, kes olid aga selle täieõiguslikult välja teeninud. Kolm loodusklassi hurmavat, ülivõluvat ning hämmastavalt nägusat noormeest võtsid päeva lühidalt kokku: “Tulime, saime retsitud, võitsime!” Selle aastasel võiduklassil on juba praegu pead kurikavalaid ideid täis, kuidas tulevase aasta noori rebasekutsikaid võimalikult karmilt sisseõnnistada.

Selle aasta rebaste retsist jäi enamusele osalejatest meelde siiski vaid positiivne emotsioon. Ka korraldajad jäid väga rahule. Paljudele huvi pakkuva küsimuse – kes koristas? – peale ütles Johanna (11.b) : „Üllatavalt vähe oli pärast tarvis teha, aga võrreldes sellega, kui lahe see üritus oli, pole koristamine eriti midagi!“