(http://galerii.kirmus.ee/erni/erni.html)

I Evokatsioon Kirjutage cinquain, mille pealkiri on KURAT

*** VESTLUSRING

*** MOODUSTAGE 4-LIIKMELISED RÜHMAD. VALIGE TEISTELE ESITAMISEKS KAKS LÕIKU. KUULAKE ÜKSTEISE TÖID NING JÄLGIGE PÕHJENDUSTE LOOGILISUST JA VEENVUST!
LIHVIGE TEKSTI RÜHMA NÕUANNETEST LÄHTUVALT.

Kauaaegselt mõttes kant "Poeet ja idioot" (1911– 1924) on saand usuliste vassingute parimaks satiiriks…

(Nigol Andresen, Friedebert Tuglas ajajärgu prismi läbi vaadelduna.)

Uudismaa 1926, nr. 2, lk. 17-21 / KOGUJA/

Poeet ja idioot" on terav satiir jumala-idee põhjenduskatsete mõistusväidete vastu. Jumala-idee põhjendus viiakse absurdiks. "Kuradi apoloogia", avaldatud "idioodi" Kobrase suu läbi, moodustab novelli raskuspunkti, on tema kandjaks. "Kuradi apoloogia" on vaimuka, terava, tabava anatole-france’ilise irooniaga kirjutatud ja tõendab ülearune kord, et intellektuaalne moment Tuglase hingeelus domineerivaks arenenud. Tedagi on vallanud skepsis, aga ta ei ole selles veel nõnda kaugele jõudnud kui kadunud France. Ta näib veel intellekti, mõistust usaldavat ja mõtet austavat. Mitte juhuslikult ei lase ta Ormussoni Kobrase mõttekirest tuld võtta, seda imetleda; mitte ükskõik pole talle Kobrase ütelus: "Viia kõik kurjatundmine suure loogikani, viia kirg selge mõtteni!" Neis sõnades peitub Tuglase ilmavaade, tema alateadlik ja vist ka täiesti teadlik ratsionalistlik ilmavaade, mis mõjutab ka otsustavalt tema kunstilist loomingut.

(Ed/uard/ Hubel FRIEDEBERT TUGLAS: POEET JA IDIOOT.)

Looming 1925, nr. 1, lk. 79-81 /KOGUJA/

Ka teose enese kui novelli arvas referent nõrga olevat, kuigi teda otsitud võrdluste ja ütelustega olevat ehtida püütud. Novellis ettetoodud "kuradi apoloogia" arvab referent sellest tekkinud olevat, et internatsionaalne Jumal kahvatuks jäänud ja enam kedagi ei rahulda. Otsitavat rahvuslist Jumalat, kes lähem, konkreetsem ja armsam, kuigi vahest "inimlikkude" puudustega.

Referendile vaidlesid väga ägedalt vastu noored (Andreesen, Triik, Järv, Laarman j. t.) kui ka hra Linnasaar, kes Tuglase novelli "geniaalseks" nimetas. Üldiselt ütlesid nad "Poeedi ja idioodi" kohta väga palju kiitvat.

"Poeet ja idioot" arvustustules.Kirjanduse kõneõhtu /KOGUJA/

Tuglas on esinenud siin sarnasena nagu rida tuntud uusromantikuid Euroopas. Nimetaksin siin eriti O. Wilde’i. Vigase loogikaga mõteldakse Poeedis ja idioodis loogiliselt, et sellega tühjaks teha teise loogiliselt võetud vigast loogikat.

Mis neis mõttekäikudes huvitab, on paradoksid. On lõikavaid, teravaid. Loed — ning välgatab mõni paradoks ja paneb su mõtlema.

D/aniel/ Palgi. Fr. Tuglas "Poeet ja idioot"
Üliõpilasleht, 25. II 1925, nr. 2, lk 22–24 /KOGUJA/

Kobrase idioodi Kuradi–kultus on mõeldud vastukaaluna tavalikule Jumala–kultusele, mis on valitsenud inimestes aastatuhandeid. Kuid samuti pole Kuradi–kultuski, mida püüdnud nüüd F. Tuglas sõnastada, filosoofias tundmatu. Iseäranis keskajal on tehtud sellega tegemist.
Tuglase esitus, mis pole mõttelt algupärane, pole samuti mõttelt ilukirjanduslik. Suurema osa käesolevast tööst võtab oma alla "Kuradi apoloogiaga" tutvustamine, mis on traktaadilik. Lõpuks on antud küll F. O. unenägu, mis nägemusena teatava määrani elustuv, kuid siiski ei suuda saada ilukirjandusliseks teoseks. Kuivust ja igavust tunduks nagu enam kui tarvis. Kuid selle ärapeitmiseks ja eemaldamiseks on sündinud just ilusad looduse kirjeldused teose algul ja lõpul. Need tahavad tõendada, et siin on tegemist ilukirjanduslise teosega, mitte aga mõne traktaadiga. Kuid õieti ongi see filosoofiline sümpoosion, nagu kirjutasid sellaseid vanaaja filosoofid, et kuivil teaduslisil vaateväljadel liikudes ei hakkaks mitte igav. Puht jutustav dialoog, millega antud pisut kirjeldust, pisut humoori — on siin iseloomustavamaks ilmeks.
Stiililine suurtsugustamine kestub Tuglasel edasi. Maskeeritud elu, suur poos ja stiililine liialdus — vajutavad omapärase pitsati "Poeedi ja idioodi" näonahale. Kuid tundub, et need enam ei tõmba, ei veetle. On aeg tahta midagi tõsisemat kui sarnast mänglemist!

Artur Roose. FR.Tuglas: "Poeet ja idioot" /PEATEKST/

Eriti on meie rahvas oma jõudu näidand Kuradi hingeolemuse uurimisel.

On just tähtis, et Kurat pole saand rahvuslikust olevusest rahvusvaheliseks. Kuid ühtlasi pole ta omandand ka ühegi rahva juures kindlalt fikseerit kuju. Ta pole kollektiivne, vaid individuaalne nähtus.

Jumal on suure karka Jumal, tema riik on vaimust vaeste päralt. Mitte nende hulgast ei leia Kurat enesele tõelisi mõistjaid ja imetlejaid! Tema kogudus koosneb mõtlejaist, uurijaist, otsijaist.

Tema unistuseks on, lõpetades kord oma individuaalset olemasolu saada üldiseks, eraldumatuks kuratlikuks absoluudiks. Kuid see peaks olema midagi täiuslikumat kui Jumal.

Nagu Jahve sai juutide rahvuslikuks ainujumalaks, nii saab Kurat kord rahvuslikuks eesti jumalaks.