ERNI – eesti kirjanduslugu tekstides 1924 – 1925

Alljärgnevad mõtted kirjandusest on nopitud välja Daniel Palgi kriitilisest artiklist "Kirjanduse lugemisest".

1. Lugemisel märkate kindlasti,et mõtted ja laused on segi paisatud. Leidke sarnaseid mõtteid. Kui tunnete, et jääte hätta, avage /PEATEKSTID/ ja tutvuge DP artikliga.
2. Autori mõtteid kasutades on Teil võimalus ehitada üles oma kirjand. Valige esitatud teeside hulgast meelepärased ja laiendage, täiendage ning illustreerige nii, nagu peate vajalikuks. Jälgige, et kirjand oleks sisuliselt ja kompositsiooniliselt terviklik.
3. Liigendage tekst. Milline mõte sobiks Teie arvates sissejuhatuseks, millisega lõpetaksite oma kirjandi?
4. Daniel Palgi esitab huvitava galerii erinevatest lugejatest. Tutvuge nendega, vahest aitab see Teil selgusele jõuda, mispärast vajavad inimesed kirjandust.
5. Lugedes märkate aegunud keelendeid, asendage need tänapäevastega. Ka süntaksivigade ja stiilikonaruste korrigeerimine jääb Teie hooleks.
6. Pealkirjastage töö.

Kui tunnete, et ei leia kirjutisele paslikku pealkirja, võite kasutada siin esitatud valikut.

1) Kirjandus avardab inimest
2) Kirjandus kui intellektuaalne ja emotsionaalne väärtus
3) Ilukirjandus – kellele ja milleks?
4) Kirjanduse mitu nägu
5) Raamat on ühe inimese käeand teisele

7.Lugege oma töö kaaslasele ette ja paluge tal seda kommenteerida. Juhindudes tema näpunäidetest tehke kirjandisse parandused, redigeerige tekst ja esitage hindajale.

• Lugemine nõuab peaasjalikult hinge. Ja selleks pole tarvis ei eriteadlast, ei kooliskäind isikut, vaid inimest.
• Igalpool on neid, kellele raamatu lugemine kui hane selga vesi ja neid, kes otsivad teosest midagi väärtuslikku.
• Pole tähtis niinimetet süstemaatiline lugemine, olgugi et teoreetiliselt ehk tullakse vastupidisele otsusele. See aga ei tähenda, et raamatute lugemine peab minema puhtjuhuslikult.
• Nii on loomingul kaks palet: andev moment, enesest eratamine, ja võttev moment, enesele omandamine.
• Ja kel elus üldse on väärtusi, see leiab, et kirjandus on talle tähtsaks teguriks vaimlises arenemises.

• On muidugi vahe lihtsate külainimeste, külaintelligentsi, tööliste, tavaliste äritegelaste ja harituma kihi lugemise vahel.

• Väliselt etendab kirjandus tähtist osa, kuid on avalik saladus, et tõeliselt vaatab suur hulk temale ainult kui ajaviitele või paremal juhusel peab tast lugu kui lastekasvatamise vahendist.

• On ka neid, kes nähtavasti raamatute lugemise teind eluülesandeks: veskitena jahvatavad nad kirjamusta, olles ise ikka tühi ja kuludes ainult.

• On tavaline nähtus, et tee algul armastetakse raamatut, kuid eluteel enesel leitakse raamat olevat liig tühi, liig kerge, liig paberlik. On see kirjanduse või inimeste viga?
• Need mõlemad tüübid — kui ainult aja surnukslöömiseks või erkude kõdistamiseks lugev nii ka lugemise eluülesandega üliõpilane — on kirjandusele-kunstile karuteenetega sõbra: oleks nad jätaksid üldse lugemise, sest nad aitavad labastada kirjanduse ülesannet inimkonna elus ja labastavad osalt kirjandust ennast.
• Ainult need loevad romaani, novelli, draamat, luuletust nõuetekohaselt, kes teevad seda loovalt.

• On neid, kel pole kirjandusest aimugi, kes ei ole lugend põhjalikumalt ainustki väärtuslikku raamatut, kuid on jälle neid, kel ei puudu tutvus Euroopa parema kirjandusega ja neid, kes töötavad sel alal eriteadlastena.
• Kui tajutakse teose koguvorm, teose hing, eritledes selle juures üksikjooni, siis võib peajoontes võtta loo vastu, mis looja annud; ainult nüüd kujuneb kaks poolt — autor andjana, lugeja võtjana.(ava link D.Palgi artiklis)
• Kirjandus on üks inimkonna tähtsamaist varaaitadest.
• Looval lugemisel tajutakse teost enamail juhuseil peaasjalikult ühes sihis, kulutades sellele kogu elav sisemine huvi.
• On keeleteadlasi, õigusteadasi, ajaloolasi, arste, matemaatikuid (ning arvan, et ka usuteadlaste j.t. hulgas on sarnased), kes on tutvunend terve rea tähtsamate teostega, ehk kes küll on lugend vähevõitu kuid hingestuvalt.
• Julgen aga enamuse kohta väita, et see on ainult lapse ja noorepõlve lugemine, selle ajajärgu lugemine, mil on veel nii palju vaba ja otsivat vaimu.

(D.Palgi "Kirjanduse lugemisest" põhjal)