(http://galerii.kirmus.ee/erni/erni.html)

• Avage /Arhiiv/Koguja sisukord/A.Anni "Meie kirjanduskultuurist ja kirjastusoludest"/

• Rahvusriigi suurim eluõigustus seisab selles, et ta paremini kui ükski teine vorm võimaldab igale oma liikmele (vähemalt: võimalikult paljudele) rikkama ja kultuursema elu rahvakeelse kirjanduse alal ja abil.

• Just keel on rahvuse kõige olulisem eraldaja, keelel põhjenev kirjandus on kõige rahvuslikum kultuuriala ja üsna erakordse tähtsusega kõigi muude n.n. rahvuskultuuri alade hulgas. Võib ju kirjanduskultuuri kõrgusega kõige kergemalt ja iseloomukamalt määrata mingi rahvuskultuuri üldist kõrgust!

• Ideaalne oleks, kui väikerahvad jõuaksid võistelda suurrahvastega, s. o. kui igal meiegi rahva liikmel oleks võimalik oma emakeeles lugeda ja nautida sama palju ja sama väärtuslikke kirjandusteoseid nagu näit. igal sakslasel või inglasel.

• Meie kirjandus on ikka veel alles algvel, päris nauditavaid algupäraseid teoseid --- on meie keeles veel vägagi vähe. Iga eestlane on siis ses suhtes juba sündides palju-palju vaesem kui näit. iga sakslane, olgu teda muidu ootamas ka millised elumõnusused!

• Ja tõepoolest ongi, arvan, just see äärmiselt tähtis eriti noorele väikerahvale, et, võimaldada ka tema liikmeile vähegi kõrgemat kirjanduskultuuri ja seega üldse vähegi rikkamat vaimset elu maailmakirjanduse üldtunnustatud tähisteostega!

• Kirjanduse leving eeldab siiski kõige pealt rahva huvi kirjanduse vastu, üldise kirjandusliku kultuuri tõusu. Teist teed meil ei ole: kirjanduseharrastus peab meil levima palju laiemaisse rahvakihtidesse kui suurrahvail! Peame saama vähemalt nii kaugele, kui see näib olevat Skandinaavias ja Soomes, et teatav hulk inimesi otse kohustust tunneb kui mitte lugeda, siis ostagi oma kirjanduse tähtsamaid teoseid, et üldse võimaldada nende ilmumist.
• Väide, et "kirjandus peab ise oma väljaandmise tasuma"! on sama hea kui öelda — nagu öeldigi 100 a. tagasi — "kool peab end ise tasuma"! Praegu teame kõik, et see nõue on absurdne kultuurriigis! Samuti võiks ju ka öelda linnavalitsus: "uulitsate valgustus peab end ise tasuma, või pigem, las igaüks ise hoolitseb selle eest, las ta ise käib, latern käes, või las ta maksab selle eest eraärimeestele!"

• Ükski parem ja vaimsem asi ei tasu ju meil end ise rahaliselt; ta tasu on vaimne. Kas ülikool end tasub? kas muusika? kas paremad teatrid? Ei! Ainult alkoholi müük tasub end, ja liigagi hästi — hävitades vaimselt! On otse haavav heale kirjandusele, teda nii alatuks "kasulikuks" turukaubaks pidada nagu praegu peaaegu üldiselt. Ta võib, muidugi, seda ju ka olla, nagu mingi hea erakooli pidamine ka kasu võib anda, kuid teatava üldise raamatuhariduse peaks eeskujulik riik kahtlemata võimaldama kõigile oma kodanikele — kui mitte päris ilma, siis üsna odava ja kõigile kättesaadava maksu eest. "Odav raamatuharidus kõigile" — see on õige kultuurriigi hüüdsõna, mida tuleb eriti propageerida väikerahvail, sest selle läbiviimine nende juures on kõige raskem, aga ühtlasi kirjastamise riigi ülesandeks tegemine kõige vajalisem! Eesti võiks olla üks esimene sel teel, tehes oma hädast vooruse!

* Kas Te nõustute või vaidlete vastu? Valige 3-4 mõtet ja kirjutage neile kommentaar
Õpilaste liiga suure lugemuse üle ei kurda vist ükski õpetaja. Alati on nad lugenud ja loevad vähe.
Anni: "Üldhariduslikkude keskkoolide suhtelise arvu poolest me olevat maailma esimene maa!"

"Meie oma keskkool, olgugi muidu üldhariduse poolest vist kõrgem ja elulisem kui tookordne, produtseerib aga inimesi — n. n. intelligentsi, kelle kirjanduslik haridus, pigem harimatus, paneb otse häbenema."
* Mida saaks kool noorte intelligentsuse tõstmiseks ette võtta?
Pakkuge välja kõikvõimalikke ideid (ka kõige absurdsemaid).

• Lugege läbi A.Anni lahendused ja täiendage oma loetelut.

• On tähtis , et õpilane ise võimalikult palju kirjandust lugedes tarvilise teadmise ja arusaamise omandaks, mitte ainult lühikese, konspektiivse õpiraamatu või õpetaja referaadi järgi. Tuletagu igaüks omastki arengust meelde, kui palju on seda, mis ta õppinud otse õpiraamatuist ja õpetajalt, võrreldes sellega, mis ta on omandanud iseseisvalt lugedes — nii teadmisi kui ka vaateid, tundeid, elamusvõimeid! Seda osatakse juba hinnata ja kodulugemise rohkuse poole on sihitud uus edumeelne kool! Eks juba siis praegusegi kooli uuenduse seisukohalt ole möödapääsmatult tarvilik võimalikult rohke ja kättesaadav kirjanduse hulk — sama tarvilik kui koolimajade ja teiste esimese järgu õppeabinõude hankimine. Ilma küllaldase raamatukoguta kool on hiina kool.

• Jumal tänatud, Gutenbergi kunst on meil käepärast, me ei tarvitse mitte kõiki asju koolist ega õpetaja suust kuulda, nagu vahest keskajal!! (Kuigi meil veel mõnigi on, võiks öelda, neid keskaegseid koole, kus puudub igasugune õpilaste raamatukogu ja kus siis kogu tarkus peab ammutatama nähtavasti oma väikestest õpiraamat-katekismustest ja õpetaja suule vahtides!)
• Tähtsaim isiku arengus on just ta noorpõlv pärast kooliaega, 15.–25. Aastani, siis ja mitte enne seda kujuneb ta lõplikult seks, milleks kujuneb — kas kultuuritahteliseks ühiskondlikuks töötegijaks või päevast päeva elutsevaks logardiks, elupõletajaks või koguni roimariks. Arvan, et palju vähema kahjuga võiks ühiskond kui arenevat noorsugu sellel hädaohtlikul aastakümnel jätta ilma igasuguse kasvatuseta, nagu seni! Kuidas seda täienduskasvatust teostada, see on raske eriküsimus, aga igatahes on mõjuvaim abinõu siin taas — võimalikult rikkalik ja hea, võimalikult kättesaadav kirjandus! Eriti, et tol ajajärgul noorel otse nälg on raamatute järgi, kui need ainult talle vähegi arusaadavad ja põnevad!

• Nagu iga paremat ja kõrgemat vaimutegevust peab enne mõistma õpetama, ütlesime, nii muidugi ka väärtuslikumat kirjandust, ja arusaadav, et see kõige pealt on kooli ülesanne. Ja seepärast peab kool olema ka siin elu jaoks ning oma kirjandusõpetuse ülesandeks tegema õpilast kirjandusteoste eneste juurde viia, neid endid esteetiliselt mõistma, nautima ja armastama harjutada ja mitte kirjandusloo sildi all õpetada kuiva filoloogiat ehk kultuuri ajalugu, nagu väga tihti praegu (isegi praegune programm on selle vaimuline!). Miks lugeda, mida lugeda, kuidas lugeda, kuidas end sisse tunda teostesse ja nende autoreisse — selle kätteharjutus olgu kirjanduseõpetuse lõppsiht, et koolist tõesti välja tuleksid inimesed, kes oskavad võtta kirjandust kunstinähtena, kel on huvi oleva, kaasaegsegi kirjanduse vastu.

• Võimaldades rohket kirjanduse lugemist ei riskeeri me, arvan, igatahes ka mitte intelligentsi üldhariduse langemisega, kui üldhariduslikest keskkoolidest (milledele kulub praegu riigi poolt umbes 200 miljonit marka) kas või mõne suleme ja neist ülejäänud miljonid kulutame osalt kutsekoolidele, osalt aga sellekohase kirjanduse väljaandmisele. Jumal tänatud, ühiskond-riik peab meil kirjastada aitama, ka siis, kui see sünniks koolide kulul: pandagu neist pigemini mõni kinni, aga muretsetagu teistele korralikud raamatukogud; antagu kõigile, ka mitte kooli jäävaile kodanikele endaharimise võimalus! See oli järeldus, millele jõudsime, välja minnes antud eeldustest kirjanduse tarvilikkuse ja meie olude suhtes. See põhimõte tuleb püüda läbi viia meie kultuurpolitikas.

• Oleme liiga väikesed, et võiksime ülal pidada kirjandust ainult kümmekonnale valituile, peame otsima suuremat publikut, vähemalt haritlaste hulgast. Viimaseid on meil ju nimeliselt õige rohkesti (õpetajad, ametnikud), kuid oled otse üllatatud kuuldes neist väga mitmete vaateid ja arusaamist kirjandusteostest! Selle kirjandusliku hariduse madalusega ainult võib nähtavasti seletada ka seda kategoorilist, pimedat viha või täielikku ükskõiksust meie uuema kirjanduse vastu, mille mõne nõrkuse, endisest erineva vormisuuna ja moraalse külje pärast ei nähtagi enam temal siiski olevaid esteetilisi väärtusi!

• Kõned, loengud, kursused jne. võimalikult igas linnas ja igas tähtsamas maaelugi keskkohas! Õpiringid kirjandusliku kavaga võimalikult iga raamatukogu juures!

• "Kirjanduse lugemise õpetust", kus koos oleksid esteetika ja poeetika kõige algelisemad põhinõuded kõigile arusaadavas kujus, ja mis ühtlasi — või ka eriraamatuna — ülevaate annaks meie kõige tähtsamast kirjandusest igal alal ja igale huviastmele

• Kirjandustki peab äriobjektina samuti reklameeritama, nagu kõike muud. Ainult seda näeb meie aja tuimunud närv, mida talle silmapaistvalt ja ikka jälle korduvalt näidatakse.

• Kõik moodsa reklaamipsühholoogia saavutused tuleb ära kasutada ka siin, vähemalt need võtted, mis tavalised välismail. Juba teose välimus, kaas, võimalikult silmapaistev, oma sisule tähelepanu juhtiv ja ostmisele meelitav, mitte hall ja igav ega ebamäärane; iga raamatuga koos ka juba tema reklaam (tavaliselt ümbrikbanderollil), kus mõne sõna või lausega tutvustatud teose olemuse ja iseloomuga (nii siis laiem pealkiri!) ning tõstetud esile ta väärtused; peale selle igast teosest eraldi või mitmest üheskoos tutvustuslehed või suuremad prospektid jne., mida levitatakse igal pool, eriti teiste raamatute vahel, — kui ka terved plakatid, mis üles panna kauplustesse, koolidesse, vaksalitesse jne.

• Korraldati kirjandusenädal, tõsi küll, enam puht-äriliste sihtidega, kirjastajate poolt, vastavate kirjandusenäitustega, igasuguse propagandaga jne., ning selle tagajärjed kirjanduse müügi suhtes on tõesti olnud vägagi tähelepandavad.

• Üldse peaks kirjanduse näitlikule tutvusele enam rõhku pandama,

• Ajalehtedes ilmugu kirjanduslikud ja kriitilised artiklid! Näidata, kuidas ilmunud teost tuleb mõista, missugused väärtused on temas nautida, missugused puudused seda takistavad —> see on ju õieti ajalehearvustuse ülesanne, mitte isiklik umbropsu kohtumõistmine, ilma analüüsita mahategemine või fenomenaalseks ülistamine, nagu tihti meil.

• Praktiseeritud ettetellimuste kogumist ja raamatute ilmutamist väikeste annete kaupa, mis kergemad osta.

Sissejuhatus
Mitte asjata pole kirjandus rahvuskultuuri kõige kindlapiirilisem, iseloomulikum ja rahvuslikum ala, ta nõuab ka kõige suuremaid pingutusi, seda suuremaid, mida väiksem rahvas."
Kokkuvõte: Nii võime loota tulevikuski meie intelligentsi ja kogu meie rahva kirjanduskultuurilist ja seega siis mitmeti ka üldse vaimukultuurilist tõusu.